Avo Üpruse 50. sünnipäevale mõeldes

Enne veel, kui jõudis kätte neljas sünnipäev ja Avo kirjatähed ning lugemise selgeks sai, palus ta emal üles tähendada oma esimese luuletuse.

Minu sinitäpiline süda
teistest südametest ees,
sest et armastus seal elab
täpselt nagu kala vees.

Laupäeval, 10. jaanuaril tähistas Avo Üprus koos oma pere ja lähedastega 50. sünnipäeva. Helistasin juubilarile nädalapäevad varem ja küsisin, kas tal on olnud täitumatuid ja täideläinud unistusi nende aastate jooksul. Avo lubas mõelda ja vastas.
Tema siinkohal avaldatud kiri on kui sõna looja vestlus iseendaga vastuseid otsides.
Kuus aastat tagasi kirjutasin Eesti Kirikus tänasest juubilarist portree. Seal ütleb Avo Üprus, et tahab olla Jumala aust kantud. «Jumal ise on ring, mis sisaldab endas inimese. Ja sellepärast on see, mis ma teen, kas jõudes pürgida ülesse Tema armust või komistades ja kukkudes alla taas Tema armust, et sellest midagi õppida elu müsteeriumi kohta ja teiste inimeste kohta ja kummaliste alaprotsesside kohta, mis selles elus toimuvad. Kõik see on seotud Temaga. See on huvitav, fantastiline ja motiveerib mind veel elus olema. Kui see side kaob, ei oleks mul mingit vajadust selleks pingutada.»
Eesti Kiriku toimetus ühineb õnnitlejate perega ja soovib, et kõik järgnevad ajalikud ajad oleksid kantud Jumala armu ja Tema hoidmisega.
Sirje Semm

Valgust ei saa keegi peita
Unistused, mida saab kirjeldada neid labastamata, on minule võõrad. Siiski võib nende jälgi leida luuletustest.

Mu unelmate õilistatud hulk:
käed libisemas üle marmorpalge.
Nõlv tumeroheline, lillelaigud sees,
veesilmil värelus ja puie sügav vari.
Mu öine aed.

Nii üsna näo ligi
üks langev udusulg:
mäelt laskuv valge laps
õhkkerges kleidis.

Täht kauge – külm ja üksildane vaim.
Ja valgus
läbi teemanti, mis valgub
kui klaasi vein.

Mu öises aias algab tänupalvus.

Samas ei pea ma kirjeldamisest kuigi palju. Kuigi töötan sõnaga ja Sõnas. Aga sõna pole kirjeldamiseks ega Sõna kirjeldatav, Sõna on loov. Kirjeldamine madaldab Sõna, nii nagu iga idee, mis materialiseerudes enesest eemaldub. Seepärast ei kirjelda ma siin oma unistusi. Sõna loob uut reaalsust.
Siin saan viidata märkidele, mis plinkivate majakatena unistuste rannast kõnelevad. Lähedased võivad neid mõistes äratundvalt mühatada ja kauged oma eelarvamusi õigustada või lihtsalt õlgu kehitada. Mina elan neid.

Vägi. Valu. Ilu.
Tõde. Valgus. Usk.

Viimasel kahel kümnendil on lisandunud Headus. Õigemini on ta esile tõusnud teistest nagu päike merest.
Ma olen palju unistanud. Aga unistamine on olnud ränd aegruumis ja veel enam väljaspool seda. On ulatunud pilvedest läbi ja segunenud kibuvitsaokaste ja õite lõhnaga, pikeerivate maipõrnikate ja inglite lauluga, mere lõhna ja saladusega.
Ma ei ütle, millest ma unistan, Jumala Riigist ehk.
Visioon on midagi muud. Seda saab kirjeldada ja saavutada. Visioon on soovitav tulevikuseisund. Missioon on selle tõeks elamine. Selleks on vaja vähe. Õigupoolest vaid allutada iseend. Muu hakkab seejärel muutuma.

Kevad tuleb vääramatu väega.
Valgust ei saa keegi ära peita.
Õnnistan Sind kahe kange käega.
Veel ei tohi vaimu endast heita.
Avo Üprus

TEISED TEMAST
Fea Otter-Üprus, abikaasa:
Avoga tutvumise ajal olin ametis Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonnas, tema tuli Vperjodi reporterina minu juurde ühe ürituse kohta materjali küsima. Meid laulatas Harri Haamer Tarvastu kirikus.
Pereisana on Avo kohusetundlik nagu oma teisteski ülesannetes. Karm, aga õiglane ja vaieldamatu autoriteet lastele. Kui lapsed peavad olema kell 10 voodis, siis nad ka on. Ja ta ei mõista, kui ma küsin, kuidas see võimalik on, miks nad ei peaks olema.
Hoolitsev alates pisiasjadest ja kõike märkav. Avoga on kindel olla. Ta teeb meelsasti koduseid töid, aga ootab selle eest kindlasti kiitust.
Traditsioonide hoidja ja looja, kes samas elab 50 aastat ette. Mitte ühe elu inimene, kannab endas kauget kultuuripärandit.
Merle Allikvee, Tallinna Peeteli koguduse liige:
Aeg. Jumal lõi aja. Selleks, et inimesed saaksid otsida ja leida teed igavikku. Meie mõtted, sõnad ja teod on need, mis võtame kaasa; kõik maine saab kaduvuse osaks. Kuidas keegi kasutab antud aega, on igaühe enda teha. Kohtumõistjaid on üks, arvamuseavaldajaid lugematu arv.
Täna mõtleme inimesest, kes tähendab igaühe jaoks midagi erinevat, aga samas üheselt mõistetavat; inimesest, kes on leidnud Jumala ning Tema abil ja juhtimisel teinud asju, mis on silmaga nähtavaks saanud. Õpetaja Avo Üprus – jumalasulane, isa, abikaasa, sõber, töökaaslane, poliitik …
Meie, Peeteli koguduse liikmed ja töötegijad, tunneme ja teame Avot eelkõige kui inimest meie seast. Pole ju kõige tähtsam, missugune on inimene olnud, vaid, kes on ta praegu ja kelleks saamas …
Õpetaja Üprus on inimene, kellelt saab nõu ja toetust; ta innustab ja julgustab tegudele; proovib mõista igaüht; näitab usku paljudele, ka neile, kellel pole lootustki; õpetab andestama, eelkõige valgustades armastuseõpetust Jumala armust ja usku, mille läbi saame päästetud.
Pole kerge olla õpetaja. Olles valinud ükskõik millise tee, leidub alati neid, kes ütlevad, et see on vale. Esile kerkivad raskused, mis tekitavad kiusatuse uskuda arvustajaid. Et koostada tegevusplaani ja seda lõpuni
Järgida, on vaja julgust, usku, lootust ja armastust! Kõike seda ja palju muudki on Avo Üpruses olemas. «Oled see, kes oled, tänu sellele, millesse usud,» nagu on öelnud Ameerika tuntud teletäht Oprah Winfrey
Urmas Reinsalu, erakonnakaaslane Riigikogus:
Avot kohtasin ma esimest korda Tallinnas Peeteli kirikus, kui läksin üle kahe aasta tagasi temaga arutama uue erakonna loomise küsimusi. Mäletan, oli pime sügisilm; jalutasime kirikus ja külastasime Avo loodud varjupaika keldrikorrusel. Pärast jõime Avo toas marjateed ja sõime õunu. Oli sügis.Lahkumisel Avo naeratas väsinult ja küsis: «Kas minust ka sellel liikumisel abi on ja kas sellest erakonnast inimestel kasu on?»Toona ma Avole ei vastanud. Teen seda nüüd. Minu jaoks on Avo oma elulooga mees, kes suudab allutada saatust. Teine mälupilt kerkib mu silme ette hetkest, kui taasasutati Eesti Kristlikku Liitu, mille vedamise Avo oma õlule võttis. Siis lausus ta tähendamissõna: inimlike inimeste inimlik ühiskond. See motiiv on minu jaoks Avo kreedo. See kreedo sulab täna üheks Avo paljudes ametites ja kutsumustes: Peeteli koguduse õpetaja, poliitik ja Riigikogu liige, Res Publica aukohtu esimees, kaitsetute eest seisja ja ohvriabi arendaja, abikaasa ja laste isa. Avo viimane kutsumus ja salavarjupaik on Kirjanik. Avo peab enesestmõistetavaks usuasjust kõneleda argise poliitikategemise juures, tuua evangeelsed väärtused ka poliitikaasjade missiooniks. Avo töötab Riigikogus põhiseaduskomisjonis. Tema hoole all on küsimused, mis puudutavad just poliitika hoolivuse ja moraali küsimusi nagu näiteks meeste ja naiste võrdse kohtlemise seadus. On tali. Oma väikeses toas Riigikogu ühes tiivas on täna Avo laual laste ja abikaasa pildid ning pisike krutsifiks. Avo, Sinu 50. sünnipäeval vastan Sulle lõpuks esmakohtumisel esitatud küsimusele: Sa kaitsed meis inimlikkuse palet. Ja ülejäänu on juba teisejärguline. Aitäh Sulle selle eest. Palju õnne meheikka jõudmise puhul!

Koguduseliikmed ütlevad
Avo on inimene, kes oskab ka kõige tõrjutuma muret mõista ja teda abistada
ning lohutada. Tema töö on just selline, millisena Jumal tahab näha oma sulase tööd siin, maa peal. Avo annab oma rahuliku olekuga palju hingejõudu ja usku nii mures inimese südamesse kui ka rõõmu ja rahu õnneliku inimese hinge. (Margot)
Tema usk on nii tugev, et ta jätab tihti paljud asjad Jumala hoolde. (Merle, 40)
Avo on väga tähelepanelik oma kirikutöötajate, koguduse liikmete vastu, alati annab terekäe, küsib, kuidas läheb. Selles kirikus on suur perekond.
Olgu Sul palju ilusaid päevi ees. Tea, Sinu kallis taevane Isa tunneb sind isiklikult! (Leili, 55)
On väga hea karjane, lihtne ja vahetu, nagu üks meie hulgast. (Anne-Marie, 51)
On rikkaliku Püha Vaimu anniga, keda ma väga armastan! (Alide-Marie, 87)
On väga hea organisaator. (Liide, 62)
Otsustusvõimeline. Ei karda vastutust. (Agnes, 92)