Demokraatia ja kodanikuühiskond kui kiriklik mõtteviis

Viimastel aastatel on diskuteeritud palju selle üle, kas meie kirikus on piisavalt demokraatiat. Selles küsimuses on olnud palju möödarääkimist ning, olgem ausad, ka teadlikke väärtõlgendusi.
Et olen ise üks selle debati algatajaid, pean vajalikuks selgitada oma seisukohti lähemalt ka Eesti Kiriku veergudel. Meie kirikus on inimesi, kes kujutavad demokraatiat karikeeritult ja naeruvääristavad seda ning kelle jaoks demokraatia on lausa sõimusõna. See on äärmiselt kahetsusväärne ja samas ka ohtlik tendents.
Demokraatia kui ühiskonnakord ja mõtteviis
Kui me diskuteerime selle üle, kas meie kirikus on vähe või piisavalt demokraatiat, tuleb alati vahet teha, kas räägime kiriku organisatsioonilisest ülesehitusest ja kiriklikust seadusandlusest või demokraatiast kui mõtteviisist. Meie kiriku ülesehitus ja seda põhjendav seadusandlus on kahtlemata demokraatlik, vastates tänapäevase esindusdemokraatia põhimõtetele.
Esindusdemokraatia erineb osalusdemokraatiast ehk vahetust demokraatiast selle poolest, et ta ei eelda kõigi kodanike vahetut osalemist seadusloomes ja valitsemises. Rahvas valib enda hulgast esindajad ning delegeerib neile õiguse osaleda seadusloomes ja valitsusstruktuurides. Kirikus on taolisteks rahva esindajateks praostkonna sinodi ja kirikukogu saadikud, kes valitakse praostkondade sinoditel.
Demokraatiaga ei ole vastuolus ka mõne ametiga, olgu siis praosti- või piiskopiametiga kaasnevad eriõigused; neid võiks võrrelda eriõigustega, mis on demokraatlikus riigis valitsusel või presidendil. Demokraatia ei tähenda mingil juhul anarhiat, seaduste eiramist, alluvussuhete puudumist ega omavoli (nagu seda vahel kas teadmatusest või pahatahtlikkusest tõlgendatakse), vaid demokraatlikult kehtestatud seaduste ning demokraatlikult ametisse valitud isikute tunnustamist (nii kaua kui nende tegevus ei ületa seaduslikkuse piire ega lähe vastuollu demokraatia üldpõhimõtetega).
Küll kuulub aga demokraatia põhimõtete hulka õigus avaldada arvamust mitmesugustes laiemat üldsust puudutavates küsimustes ja õigus luua omaalgatuslikke ühendusi, mille eesmärgiks on erinevate huvi- ehk mõjurühmade seisukohtade kaitsmine. Ka arvamuste paljususe ning erinevate huvirühmade olemasolu lubamine on demokraatliku ühiskonna tunnus.
Kodanikuühiskond versus autoritaarne ühiskond
Olen heitnud meie kirikule ette autoritaarsust, kuid siingi tuleb selgitada mõisteid. Üks asi on autoritaarne käitumine, s.t oma võimupiire ületav käitumine, mis on võimalik ükskõik millises ametis, teine asi autoritaarne mõtteviis. Ma ei ole süüdistanud meie kirikuvalitsust või piiskoplikku nõukogu autoritaarses käitumises, küll olen aga juhtinud tähelepanu sellele, et meie kirikus on laialt levinud autoritaarne mõtteviis.
See on mõtteviis, mis apelleerib väljaspool kriitikat seisvatele autoriteetidele ja põhjendab nendega teatud huvigruppide võimuambitsioone. Lähtudes protestantlikust printsiibist, mille järgi miski inimlik ei tohi pretendeerida jumalikkusele (vt Heinz Zahrnt, Protestantlik printsiip, Eesti Kirik nr 43/44, 25. oktoober 2006, lk 3), saab väljaspool kriitikat seisvaks autoriteediks olla vaid Jumal üksi – ka Tema sõna võtame me vastu läbi inimliku tõlgenduse ja kõik tõlgendused alluvad kriitikale.
Pealegi on Euroopa evangeelses teoloogias juba ammu valdav arusaam, et ka Piiblis endas on teineteisest läbi põimunud jumalik ja inimlik. Autoritaarne mõtteviis on alati vastu inimeste vabale arvamuste avaldamisele ning omaalgatuslikule koondumisele huvirühmadeks, mis on demokraatia ja kodanikuühiskonna põhitunnus.
Kas demokraatia ja kodanikuühiskond sobivad kirikusse?
Ikka ja jälle kohtab diskussioonides argumenti, et kirik peabki olema autoritaarne, sest jumalariigis ei olevat demokraatiat – see on kuningriik, mille absoluutse võimuga valitseja on Jumal. On tõsi, et sageli kujutab Piibel Jumalat autoritaarse valitsejana, kuid igale mõtlevale kristlasele ja teoloogile peaks olema ju selge, et kõik see, mis me Jumalast kõneleme, on kõne piltides, mis on võetud maisest maailmast, ning nõnda on ka kõne Jumalast kui universumi kuningast üksnes inimlik katse väljendada kogemust, et Jumal on absoluutselt üle enda poolt loodust.
Pealegi ei saa samastada Jumalat ja kirikut ega nähtavat kirikut ja jumalariiki. Demokraatliku mõtteviisi õigustatust kirikus saab hästi põhjendada ehedalt luterliku põhimõttega, et usu- ega südametunnistuse asjades ei tohi olla mingit sundi, samuti üldkristliku arusaamaga kõigi inimeste võrdsusest Jumala ees.
Paljud kirikuinimesed võivad küsida, kas me üldse tohime kritiseerida nii püha asja, nagu seda on kirik. Vastus sõltub sellest, kuidas me kirikut mõistame. Teoloogias tehakse vahet nähtava ja nähtamatu kiriku vahel. «Üks püha kristlik kirik», millest kõneleb apostlik usutunnistus, ei ole identne nähtava kirikuga, s.t kiriku kui organisatsiooniga, vaid on nähtamatu, vaimulik suurus.
Nähtav kirik kui organisatsioon koos oma ülesehituse, struktuuride ja seadusandlusega on seevastu puhtinimlik-maine suurus, mis allub samadele seaduspärasustele nagu iga teinegi inimkooslus, ja seepärast võib teda ka kirjeldada politoloogia ja sotsioloogia mõistete abil ning kui tarvis, ka kritiseerida.
Ka on kõik kirikusisesed uuendusliikumised saanud alguse kriitikast nähtuste ja tendentside aadressil, millega uuendajad ei ole suutnud või tahtnud leppida. Demokraatliku mõtteviisi järgi ei tohi aga kriitika minna isiklikuks, s.t kujuneda teistsugust mõtteviisi esindavate isikute ründamiseks. Küll võib aga rünnata nende ideid ning demokraatliku ühiskonna üks tunnus ongi arvamuste avalik omavaheline võistlus ja võitlus (autoritaarses riigis toimub see võitlus salaja).
Mis kirikus toimub?
Üks mu ametivend küsis mõni aeg tagasi vaimulike meililistis: «Mis kirikus toimub?» Sama uuris minult ka Postimehe ajakirjanik, küsides ka kohe, kas alanud on kirikulõhe. Vastasin talle eitavalt ja võtaksin olukorra lühidalt kokku nii: kirikus on hakanud tekkima kodanikuühiskond ning see on vaid tervitatav ja positiivne protsess. Iga sünd on valuline ja nii ka kodanikuühiskonna sünd.
Martin Lutheri Ühingu ja Augsburgi Usutunnistuse Seltsi loomine, erinevate pöördumiste ja deklaratsioonide avaldamine – need kõik on vaid saabuva kodanikuühiskonna nähtavad märgid meie kirikus. Kodanikuühiskonnaga ei olda harjutud, seda kardetakse, sest liiga sügavalt on veel meie seas juurdunud nõukogulik autoritaarne mõtteviis. Ma soovin, et meie kirik võiks sellest vabaneda, selleks et kuuluda võrdväärsena Euroopa demokraatlike kirikute perre.

Jaan Lahe,
teoloog