Presidendi sõna
/ Autor: Jüri Ehasalu / Rubriik: Arvamus, Arvamus / Number: 15. jaanuar 2025 Nr 2 /
2002. aastal kutsus peapiiskop Jaan Kiivit jun mind enda juurde ja lausus sissejuhatuseks, et kui kogemusi jagada, siis need ei vähene, pigem vastupidi. Tõsi, mis tõsi, olin juba aastaid Maalehe suurim aktsionär ning nõukogu esimees, Pikri kolleegiumi liikme mõrudat leibagi maitstud. Kirikupea jutt võttis aga ootamatu pöörde: teil tuleb Tartusse sõita ja hakata ajalehe Eesti Kirik nõukogu esimeheks.
Lähem tutvumine kirikulehe köögipoolega viis ainuvõimalikule järeldusele – ilma riigipoolse toetuseta see leht oma lugejaid enam kuigi kaua rõõmustada ei jaksa.
Tubli ja töökas peatoimetaja Sirje Semm oli andnud oma parima, kuid kivist vett välja pigistada ei suutnud temagi. Ja tõesti – kogu vaimuelu perioodika oli juba pikki aastaid saanud ilmuda vaid riigi toel. Sirp, Õpetajate Leht, Looming, Keel ja Kirjandus, Kultuur ja Elu, Akadeemia – seda loetelu võiks jätkata. Ajalehele Eesti Kirik polnud seni jagunud midagi.
Läheks pikaks üles lugeda, keda kõiki püüdsime veenda, et ka kirikulehe koht on täie õigusega samas nimekirjas. Üks eitus järgnes teisele. Kuniks president Arnold Rüütel ütles oma arvamuse – kuidas siis nii, nõnda pole ju õiglane. Ja esimest korda sai meie ilmumistoetus kirja mitte mõnes koondtabelis, vaid eraldi reana lausa otse riigieelarvesse.
Kui aeg jõudis järgmise aasta riigieelarve projekti tegemiseni, hoidsin neil paberitel silma peal ja märkasin, et ajalehe Eesti Kirik toetuse rida on sealt kadunud. Ei aidanud ministeeriumide ega parlamendikomisjonide uste kulutamine – jutt muutus järjest udusemaks.
Riigipea päris siseministrilt, miks nii. Too seletas sõnu otsides, et tema abiliste jutu järgi olevat see toetus olnud ühekordne, vaid aastaks. President oli teist meelt ning meenutas rahulikul toonil: härra minister, viimane allkiri riigieelarve jõustumisel antakse siiski siin laua taga. Ja ma ei näe ühtki põhjust kirikuajalehe ebavõrdseks kohtlemiseks võrreldes teiste taoliste väljaannetega. Tehke, palun, eelarve projekti vastavad muudatused ja jätke neile toetus alles. Nii on õiglane.
Minister tõmbas selja sirgu ja selleks korraks oli meie lehe mure murtud. Ja nii jäi aastateks. Hiljem oli kirikulehe toetus eraldi välja toodud riigieelarve seletuskirjades. President oli oma sõna peremees ja austas antud lubadusi. Sama eeldas ta ka teistelt.
Kuulates pühapäeval president Karise leinakõnet, läksid mõtted sellele, et põlvkonnad vahetuvad üllatava kiirusega. Kas võis EPA rektor Arnold Rüütel 1976. aasta sügisel esmakursuslasele Alar Karisele üliõpilaspiletit kätte andes aimata, et neile mõlemale on määratud saada Eesti Vabariigi presidendiks?
Mu kabineti seinal on õlimaali tehnikas portree, millele kunstnik Laurentsius on nimeks pannud „President Rüütel pisaraga” (ilmunud ning analüüsitud 2007. a ka koguteose „Eesti kunstnikud” 3. köites lk 100 ja 105). Pühapäevasel president Arnold Rüütli ärasaatmisel Estonias panin tähele, et nii mõnelgi vanema põlvkonna matuselisel olid silmis pisarad. Need olid tänupisarad.
Jüri Ehasalu
