Hoides meie kirikut mõtlevana, arutlevana, õppivana

EELK teoloogilise arutelu strateegia eesmärk on hoida meie kirik mõtleva, arutleva ja õppiva kirikuna. Me ei ole üksikkogudus või ühiskonnas väga väikese kandepinnaga kirik, kes püüab küsimusi vältida või keerulisi teemasid korraks „laua alla“ pühkida, tundmata vastutust ühiskonnas toimuva pärast.

Vastupidi – me oleme kirik, kes tajub oma vastutust ja usub, et küsimuste esitamine ja nendele vastuste otsimine avavad teed sügavamale arusaamisele; et vaidlused, kui need on kantud austusest ja murest ühise usu pärast, võivad olla Püha Vaimu tööriistad.

Teoloogilise arutelu strateegia rakendamine ei ole pelgalt ühe töörühma või komisjoni projekt. Selle keskmes on terve meie kirik – koguduste vaimulikud, akadeemilised teoloogid, koguduste aktiivsed ilmikjuhid ja liikmed. Kõik need inimesed, kes soovivad aidata kaasa, et meie kirik jääks pühakirjale toetuvaks ning oma õpetuses selgeks ja identiteedis teadlikuks kirikuks.

Lõppev aasta on selles protsessis olnud erilise tähendusega. Piiskopkondade sinoditel toimunud arutelud Piibli autoriteedi, luterluse põhialuste ja identiteedi ning õigeksmõistuõpetuse üle on näidanud, et meie kirikus esitatakse ootus suurema selguse ja kindluse järele.  On vaja kiriku „südamerahu” tagamiseks meenutada:

– mis on meie usu kese;

– kuidas me usume, loeme ja mõtestame Pühakirja;

– millisel viisil me anname oma luterlikku õpetust ja identiteeti edasi järgmisele põlvkonnale.

Tänane konverents on selles protsessis üks vahepeatus. Me saame jagada üksteisega piiskopkondade sinoditel kõlanud mõtteid, rõõme ja tähelepanekuid. Me kuulame üksteist ning anname ruumi täiendavateks aruteludeks ja küsimusteks tänastes töötubades.

Mul on väga hea meel, et meie ettekandjad – piiskop Marko Tiitus, õpetaja dr Anne Burghardt, õpetaja professor dr Jaan Lahe ja õpetaja Tauno Teder – tulevad siia mitte selleks, et kõnelda viimast ja lõplikku sõna, vaid selleks, et aidata vestlust edasi kanda. Arutlev kirik on selline kirik, kes kuulab – kuulamine ongi tänasel päeval kiriku jaoks ehk olulisem kui kõnelemine.

Tean, et meie konverentsil kõneldud mõtted ei jää pelgalt ühe päeva mõttesähvatusteks. 2026. aasta jaanuaris kohtume juba siinsamas, EELK vaimulike konverentsil Tartus, kus täna sõnastatud küsimused, rõhuasetused ja arusaamad saavad järje.

Kui teoloogiline arutelu on kiriku loomulikuks eluviisiks, siis mõtestatud järjepidevus on kiriku toimimise rütm. Mul on hea meel, et tänane konverents on osa sellest rütmist, ühendades meie kirikut, toestades ühtsust ja kasvatades teoloogilist sügavust.

Selle aasta aruteluteemad – Piibli autoriteet, luterlus ja õigeksmõistuõpetus – on meie traditsiooni tuumaks. Need ei ole akadeemilised kõrvalteemad ega kirikuseadustiku tehnilised lõigud. Need puudutavad meie kuulutuse sisu, meie jutluste tuuma, meie vaimulikku praktikat, meie koguduste usuelu.

Ükski luterlik kirik ei saa jääda truuks iseendale ega oma konfessionaalsele õpetusele, kui ta ei tea, millele ta toetub ja mida ta usub. Ükski kirik ei saa olla selge kuulutusega kirik, kui ta ei tea, milline on Pühakirja koht tema usus. Ja ükski kristlane ei saa leida rahu südames, kui Jumala armu „viimane sõna” õigeksmõistuõpetuses jääb varju.

Seepärast on mul hea meel, et oleme täna siin, et arutada ja kuulata. Tänan südamest Tartu Ülikooli usuteaduskonda eesotsas juhataja Roland Karoga, kes meid Tartus on taaskord võõrustamast, ning kõiki, kes on konverentsi ette valmistanud ning seisavad hea selle õnnestumise eest.

Eriline tänu siinjuures professor doktor Priit Rohtmetsale. Tänan ka juba ette meie päeva moderaatorit Joonas Hellermat, kellest on saamas varsti ekspert luterliku identiteedi ja Piibli tõlgendamise küsimuses.

Soovin meile kõigile avatud meelt, rahulikke mõtteavaldusi, mõtestatud küsimusi ja kirgastavat üksteisemõistmist. Jumal õnnistagu meie arutelusid, meie otsinguid ja kogu teoloogilise arutelu teekonda!

Urmas Viilma

peapiiskop

---

Tegemist on tervitussõnavõtuga 28. novembril Tartu Ülikoolis toimunud konverentsil „Piibel ja luterlus“