Evangeelium kui meie orienteerumispunkt

Seljataha on jäämas usupuhastuspüha ja sellega koos tänavused teoloogilised arutelud. Selle aasta üheks keskseks teemaks oli Piibli autoriteet – küsimus, mis pole sugugi üksnes teoloogide pärusmaa, vaid puudutab iga kristlast, kes avab Piibli ja küsib endamisi: „Kuidas ma peaksin seda nüüd mõistma?“

Piibel on täis käske ja keelde, nõuandeid ja hoiatusi, milles võib tavalisel lugejal olla keeruline orienteeruda. Kuidas teha vahet sellel, mis on ajas muutuv, ja sellel, mis on igavene? Millest kinni hoida, mida mõista sümboolselt või ajastu märgina?

Leian, et selles virvarris on parimaks orientiiriks evangeelium ise – see eluandev sõnum Kristusest, kelle õpetus ja eeskuju on meie usu kese. Kui panna ühele poole käsud ja keelud ning teisele poole evangeelium, siis aitab just evangeelium otsustada, millised käsud teenivad elu ja armastust ning millised on seotud oma aja kultuuriliste või ühiskondlike olude ja nähtustega.

Selle valguses kõlab taas ja taas Jeesuse antud kaksikkäsk: „Armasta Jumalat üle kõige ja oma ligimest nagu iseennast.“ See on alus, mille najal kõik muud – käsud ja keelud, reeglid ja kombed – saavad oma tähenduse.

Oluline on mõista, et pühakirja lugemine ei ole nagu seaduseparagrahvide järgimine. Jeesus rääkis tähendamissõnadega ning tema õpetused on põimunud oma aja keele, kultuuri ja olukorraga. Seepärast ei saa alati iga Piibli lauset võtta otse kui igaveselt kehtivat korraldust – tähtis on mõista konteksti ja ajalugu, milles tekst on sündinud.

Ka Piibel ise on omamoodi tõlgendus – erinevate autorite, ajastute ja kogemuste kokkukõla, mis on meieni jõudnud Püha Vaimu juhtimisel. See ei vähenda, vaid pigem süvendab meie austust pühakirja vastu. Jumala sõna on elav ja kõneleb igale ajastule omal moel.

Luteri kirik on oma olemuselt protestantlik. Sõna protestant tähendab algselt mitte mässajat, vaid tunnistajat – inimest, kes tunnistab tõde ja seisab selle eest, mis tähendab, et protest (arukas vaidlus) on meie traditsiooni osa. Me ei tohiks peljata küsida ega arutleda. Kuid protest ei tohi olla arulage ega iseteadlik mäss, vaid peab olema viisakas, sisuline vaidlus, sest just nii annab see ka tulemusi.

Samas tuleb arutelude juures vältida ka soovlugemist – ohtu, et me loeme Piiblist välja seda, mida ise tahame kuulda-lugeda. Luterlastele on alati olnud oluline põhimõte sola scriptura – üksnes pühakiri. See tähendab, et lõppkokkuvõttes jääb pühakirja autoriteet meie üle seisvaks. Me võime tõlgendada ja küsida, kuid ei tohi seda oma soovidele allutada. Lõppude lõpuks ei allu pühakiri meile, vaid meie allume pühakirjale.

Usupuhastuspüha tuletas meile meelde, et kirik peab alati uuesti ja uuesti naasma oma allika juurde. Piibli autoriteet ei ole pelgalt dogmaatiline küsimus – see on eluline, see puudutab meie igapäevast usuelu ja otsustusi. Kui maailm meie ümber muutub, jääb kindlaks vaid üks suund: Kristuse evangeelium.

Märtin Muhu

Tartu Ülikooli usuteaduskonna tudeng,

Pärnu Eliisabeti koguduse liige