Eesti tee

EELK Nõo kogudus on alati au sees pidanud oma kauaaegse õpetaja, luuletaja, kirikuloolase ja genealoogi Martin Lipu (1854–1923) pärandit. 2010. aastal algatasid koguduse juhatuse esimees Madis Kanarbik ja tema abikaasa Mare mahuka projekti anda raamatuna välja õp Martin Lipu käsikirjaline mälestusteraamat „Minu elumälestused“. Pr Kanarbiku pühendunud toimetajatöö tulemusel ja paljude abiliste toel ilmuski 2013. aastal trükist raamatu I osa, II osa aga möödunud sügisel.
Mida võiks õp Martin Lipu mälestustega tutvumine anda meile Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistades? See võiks meile näidata, milline on Eesti tee.
Oma mälestuste I osas lk 47–48 kirjutab õp Lipp, kuidas ta 1860. aastail teismelise poisikesena kuulis oma tädimehest külakoolmeistri Peeter Tekkeli käest esimesi õpetussõnu Eesti tee kohta: „„Meie rahvas seisab hädaohtlikul teel. Kaks kosilast kosivad teda, ühelt poolt sakslased, teiselt poolt venelased; kosivad teda nii, et teda suurest armastusest ära süüa. Venelased tahaksivad meid venelasteks, sakslased sakslasteks teha. Sünnib üht ehk teist, oleks see määratu õnnetus. Eestlane võib ju üksi eestlaseks jääda. Aga mis arvad sina,“ küsib ta korraga minu käest, „kui üks või teine õnnetus meid saatuse käsul peaks tabama – kumbat tahaksid sina ennemini vastu võtta, kumbat vähemaks õnnetuseks pidada?“
„Enne saksa mõju, kui vene vitsa alla sattuda,” oli minu vastus. Vastus oli kolmeteist- ehk neljateistkümneaastasel poisil sündinud arusaamisest, mida usuküsimus tekitanud. Lihtne evangeeliumi jumalateenistus, ta palve, koguduse laul ja sõnakuulutus jutluses olid minu südame võitnud … Olin kindlas arvamises, et meile selge sõna enam tähendab, kui kombed, mida meie mitte ei mõista …
See … tegi minule mu vastuse kergeks: „Kui pääsemist ei ole ja kuristikku langeda, siis enne langeda lääne poole kui ida poole!“ „Jah, poeg,“ oli nüüd ka Peetri otsus. „Enne lääne poole, kui ida poole. Venest lahutab meid usk. Sakslasega ühendab meid usk. Sääl saab ikka veel võimalust olema kuidagi kokku leppida, kui ka palju tuleb kaotada. Meie usk on võimus, mis maailma ära võidab.““
See järeldus on mõtlemapanev. Eesti on oma geopoliitilise asendi tõttu määratud olema kahe suurvõimu pingeväljas. 1860. aastatel olid nendeks Vene ja Saksa impeerium. 20. sajandil pole idanaaber muutunud, kuid lääs on demokratiseerunud ja viimaseil aastakümneil ka liberaliseerunud, muutunud paljurahvuseliseks. Kogu selle pooleteise sajandi vältel on olnud küsimus, kuidas saab Eesti selles ida ja lääne pingeväljas hakkama. Kas ei tähenda ka tänapäeval Eesti tee seda, et tuleb hoida lääne poole ja selles läänes on meile kõige lähemal Saksamaa? Sest Saksamaaga ühendab eestlasi ühine kultuur ja evangeelne usk.
Mälestuste II osas kirjeldab õp Lipp 1917. aastal lõunast lähenevate Saksa vägede eest taganevate Vene sõdurite hirmutegusid eestlaste vastu ja küsib lk 64 Eesti kohta retooriliselt: „Mis pidi temast saama? Kuhupoole pidi ta ennast pöörama? Kas ehk lääne poole, kuhu mõned vähesed vaatasivad? Sügavama järelekaalumise järgi ei võinud sellest kõnet olla. Tundsime ju liig hästi seda Saksa raudrusikat, mis meid 700 aastat rõhunud. Ei olnud muud teed: Eesti pidi ise ennast aitama! Sellele sundis teda üks kõrgem käsi. Ajaloo käigu raudne otsus juhtis teda uuele orientatsioonile: Eesti iseseisvuse mõte pidi tärkama ja on tärgand neil tormipäivil, mis kätte tulnud. Selle juure pidi jäädama, kui see ka uusi raskusi pidi kaasa tooma.“
Sellest mõtteavaldusest võib teha järelduse, et poliitiliselt tähendab Eesti tee kahe suurmõjutaja pingeväljas iseseisvust. Jah, võib öelda, et tänapäeval ei ohusta lääne poolt meid ju raudrusikas, vaid seal elavad vabad rahvad, kes meie suveräänsust ei ohusta, pigem hoopis tagavad majandusliku ja sõjalise liidu kaudu selle kestmise.
Kuid I maailmasõja lõpul vana Euroopa kokkuvarisemise tunnistajaks olnud õp Martin Lipu sõnu tasub meeles hoida: juhul, kui peaks kunagi jälle tekkima lääne ja ida vastasseis, tuleb Eestil, maksku mis maksab, püüda iseseisvaks jääda. Kui see aga ei osutu võimalikuks poliitiliselt, nagu 1940. aastal, siis tuleb seda teha kultuuriliselt ja usuliselt. Eesti keel on küll soomeugriline, kuid tema kultuur on saksalik ja usk luterlik. Selline on Eesti tee.

 

 

 

 

Mart Jaanson,
Eesti Vabariigi kodamik