Eilse päeva ilm

Juulikuu algusest ei saa enam kurta külma ja vihmase Eestimaa suve üle, juba pikemat aega tundub, nagu kordaks vähemalt ilma poolest tänane päev eilset.
Vahemere äärde sõitmisel pole mõtet, saab kodumailgi puhta südametunnistusega siestat pidada, st pool päeva õunapuu vilus maha magada või raamatut lugeda.
Taevakraanid on enamasti kinni keeratud, nii et meil on tegemist n-ö tagurpidi vee­uputusega. Mõtlema hakates olekski see olnud ju lihtsam variant elu hävitamiseks.
Kui Piibel saanuks kirja pandud Eesti laiuskraadil, siis pidanuks Noa koos valitud eluslooduse eksemplaridega ehk hoopis hiidpika põua ja päikeselõõsa üle elama.
Meie jaoks ei valmista ju mingit raskust ette kujutada, kuidas sajab järjepanu nelikümmend päeva, selles pole midagi katastroofilist, seda nimetatakse hilissügiseks. Iisraeli olud on vastupidised.
Siiski oleks põud ja kuumus, mis sügavaimadki kaevud ja mered kuivatab, teinud palju puhtama töö. Veeuputus oli valitud eesmärgiks tegelikult pisut ebaefektiivne. Terveid klasse mereelukaid ja -taimi jättis see ju täiesti külmaks. Pole muidugi kindel, kuidas oleks Noa hakkama saanud akvaariumide ehitamisega …
Teiseks võib aga küsida, kust kõik see vesi ikkagi võeti, et kõige kõrgemadki mäed üle ujutada. Nagu arutleb jesuiidipaater Caspar Wanderdrossel:
«Aga kas sa oled katsunud koguda vihmavett? Vihm sajab terve päeva, aga sina saad ainult natuke tünnipõhja. Ja kui sajab terve nädal, siis saad vaevalt tünni täis! Kujuta nüüd ette, et ungeheuere Regen [koletu vihm] on nii tugev, et ei saa majast välja minna, see peksab su vaest pead, vihm, mis on hullem kui torm, mis su laevast välja viskas … Neljakümne päevaga ist das unmöglich [see on võimatu] katta kogu maad vihmaga kuni kõige kõrgemate mägedeni!»
Samuti ei saanud vajaminevat vett ammutada ookeanist, kuna selle tulemusena oleks tekkinud auk, kuhu Noa oma laevaga oleks võinud kukkuda.
Või kui ette kujutada, et Jumalal olid kusagil pilvede taga või maakera sisemuses salajased reservuaarid (justkui enesehävitussüsteem mõnes bioloogilise relva väljatöötamisega tegelevas laboris), puhuks kui tekib vajadus vee­uputuse järele, siis kuidas see vesi sealt kätte saada ning kuidas korra väljavalatu hiljem taas eemaldada?
Isa Caspar jõuab loogilisi võimatusi metoodiliselt välistades teravmeelse lahenduseni, et Aja Isand sai toimida üksnes ühel viisil:
«Kui nüüd Jumal saaks võtta kogu selle vee, mis oli maa peal eile, ja valada selle välja täna, ja homme võtta kogu tänase vee, aga seda on juba kaks korda rohkem, ja valada see välja ülehomme ja nii ad finitum [lõpmatuseni], siis saabub vast ehk päev, mil vesi võtab maa peal võimust ja katab kõige kõrgemadki mäed?»
Sellisel viisil kogutud vee likvideerimisega polnud hiljem samuti mingeid probleeme, sel võis lasta muidugi aegapidi aurustuda, aga ka lihtsalt taas minevikuks saada.
Tõe huvides tuleb tunnistada, et selle sügavmõttelise eksegeetilis-teoloogilise arutluse autor paater Wanderdrossel on õigupoolest kirjanduslik tegelane Umberto Eco romaanis «Eilse päeva saar». Aga tema arutlused polegi ehk täiesti elukauged.
Olen kuulnud ütlemist: tervis on nii hea, et sünniks keisrihärralegi näidata. Kuum ilm ei tarvitse peale suvitajate teistele just seepärast sobida, et hakkab pikapeale tervisele.
Keisrihärrad pole ilmast samuti kadunud, kuigi nad ehk ise end selle nimega ei kaunista. Naaberriigi valitseja käitub küll nõnda, nagu ta seda oleks, st omistab enesele keisri kombel jumalikku võimekust võtta asju ja kombeid eilsest päevast ning kanda neid üle tänasesse.
Muidugi kuulub jumalike atribuutide hulka ka kraanide kinni- ja lahtikeeramine tahtmise järgi. Elame taas maailmas, kus kaks poolt teineteisele kui mitte just neljakümne päeva, siis pisut pikema aja jooksul hävingut ja hukku kuulutavad.
Kindel on paraku ainult üks. Pärast selle, ükskõik kellele võiduka sõja lõppu ei erine olukord Ida-Ukrainas suuremat loomiseelsest või veeuputuse järgsest.
Heebreakeelne väljend selle kohta on ’tohu va bohu’, eesti keeles ’tühi ja paljas’. Polnud vaja ei uputust ega põuda, piisas mõnest inimesest, kes enesele omistasid jumalikku plaanitsemise ja ettenägemise oskust.
Meie võime mõistagi edasi nautida ilma, kus tänane päev näib üksnes kordavat eilset.

 

 

 

 

Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist