Ema nimel poeg

Salme Raatma poeg Gustav Rosenstein on saanud hakkama suure tööga: ta on kirjutanud üles oma ema loo ja pagulasteekonna.

Just alajaotuste pealkirjad „Neutraalne välismaa“, „Soome fenomen“, „Rahvus, keel, idenditeet“, „Luuletad sa siis jälle?“ viivad kohe mõtted sellele, et Gustavi ema lugu ei ole lihtsate killast. Kirjutatud saksa keeles, sest Gustavi „köögi ja lastetoa eesti keel“ on liialt kasin eesti keeles kirjutamiseks.
Nüüd on raamat 1939. aastal Saksamaale ümberasunud Salme ja Herbert Rosensteinist ja nende seal sündinud viiest lapsest meie lugemisulatuses. Kohe alguses peab märkima, et see on väga tasakaalustatud raamat Salmest kui pastori abikaasast, kirja panduna pastorist poja poolt. Ma leidsin sealt lastekirjaniku, luuletaja ja eelkõige Püha Birgitta loo „Pirita peegelduste“ (1997) autori vaevata üles.

Kohvrikäruga, lapsed käeotsas …
Kas see raamat muutis mu arusaamu Salme Raatmast? Pigem ei! Aga ta nüansseeris Salme poolt mulle räägitut, avas paljude korduvalt puudutatud teemade sügavamaid perspektiive, muutis Salme elu ajas ruumilisemaks ja värvilisemaks. On ju Salme Raatma meie luulet kirjutava kirjarahva seas ainuke, kes tegi kaasa ümberasuja kohati uskumatu, julmusteni ränga põgenemisteekonna rinnete ees, eriti pärast abikaasa võtmist Wehrmachti tõlgiks Venemaale ja siis Prantsusmaale, degradeerimist, vangi langemist ja sellega seoses kadumist Salme vaateväljalt mitmeks aastaks.
Salme kohvrikäruga, lapsed käeotsas pagemisest Vene vägede eest lääne poole. Tuhandete ja tuhandete kodust lahti rebitud, pahatihti hundiseadusi järgivate inimeste hulgas suutis Salme lapsi ja ennast elus hoida, sageli teel üles otsitud pastoraatidest peavarju, head nõu ja leivaviilu kaasa andvate kristlaste abiga. Ja Salme Raatma päevikust märkmed ununema kippuvatest peatuspaikadest, siis pisike periood, kus fikseeritud Vene sõduritelt lastele antud leivapalukesed. Siis jälle lastele mõeldes korratud: „Tollal sõja ajal olite teie minu kaitseingliks.“
Salme ainuke tänapäeva sõnul „väljund“ oli kas päeviku või siis muinasjuttude-mõistujuttude, sekka lapse sünni puhuks luuletuse kirjutamine sõja apokalüptilistes keeristes.
Raamatu autor tugineb oma ema päevikute tsiteerimisele, hilisematele vestlustele, ka küsitlemistele, ema kirjutatud viiele läkitusele oma viiele lapsele ja neisse Gustavi enda diskreetsete arutelude põimisele nii, et lugejas tekib nauditavalt loetav kujutluste rida.

Ideoloogiline lõhe perekonnas
Kui perekond on lõpuks koos Ameerika tsoonis Baieris, algab Gustavi isa raske enesekehtestamine kohaliku kirikuõpetajana ja ema veelgi rängem tee pastori abikaasa jäigalt reglementeeritud kohustuste ja laste kõrvalt eesti kirjanikuks. Need on väga hästi kirja pandud lugemisväärsed leheküljed.
Selle kõige kõrvale ilmuvad hiljem isa ja poja põlvkonna teoloogilised lahkarvamused, Salme mehe tänitamised naise kirjutamispürgimuste aadressil. Ja sellest kõigest on veel vähe – ilmneb ka ideoloogiline lõhe perekonnas pereisa liigse sinisilmsuse pärast suhtumises nõukogude võimu.
Kui pinged on laes, vaimne terror perekonnas annab endast kohati märku ja isegi lapsed arutavad aastaid hiljem lahku minemise teemat, saabub perekonnal Jumala õnnistusena võimalus siirduda elama Soome Turu linna Meremisjoni ja Turu saksakeelse koguduse teenistusse.
„Minu ema juubeldas, nuttis ja naeris, oli täiesti endast väljas, kui see teade kohale tuli: vanemad olid Turu linna saksa koguduse poolt aktsepteeritud“ (lk 17). Aga varsti avastatakse Tallinnas, et üks eestikeelne pastor Lääne-Saksamaalt, kes on nakatunud kommunismi ja luterluse koostöö võimalustesse, tunneb huvi isegi ümberasumise vastu Nõukogude Eestisse – milline maiuspala KGB võrgus!
„[M]ärtsis 1986 pidi mu ema nädalalehest Kodumaa, mida ta regulaarselt Eesti NSV-st sai, lugema õnnitlust Eesti sotsialistlikele naistele, millele oli alla kirjutanud tema enda mees – ja mis enam hullem ei saanudki olla, ta oli selle pöördumise teinud meie-stiilis“ (lk 263).
Suvel 1963 oli Herbert kinkinud Salmele hõbepulmade puhul reisi Eestisse, pärast mida saadeti Salmele tagasi „Mis sinust tuleb“ (1963) müümata eksemplarid koos kaaskirjaga praost Jakob Aunverilt (paguluses Rootsis ilmunud EK toimetaja 1951–1974) lugejate arvamusega, et „kui sellelt naiselt midagi veel tema [Aunveri] väljaantavas kuukirjas „Eesti Kirik“ peaks ilmuma, siis lõpetavad nad otsekohe selle tellimise“ (lk 264). Ainult Salme Raatma resoluutsed käigud võtavad ta mehe kui „kodumaaotsija“ ja endagi teema päevakorrast maha.

Kojujõudmine
Turus puhkeb õitsele Salme Raatma kui eestikeelne kirjanik, traagikaga peab nentima – eriti pärast abikaasa lahkumist. Oma roll on siin ka Salme akadeemilise ema Liidia Tuulse lähedalolul, oma roll juba Saksamaal sõlmunud sidemetel „Tulimulla“ ja Bernard Kangroga. Aga ka kindlasti Soomest leitud estofiilist truu abilise Kalervo Mettala näol, kes aitab trükki Salme luulekogud ja tõlgib need hiljem soome keelde ning koostab Salme tööde bibliograafia.
Näpuga järge ajavale lugejale on raamatusse lisatud Salme Raatma elulugu tabelina, põgenemisteekond mööda Saksamaad kaardina ning Raatmate ja Rosen­steinide sugupuud. Seal on Salme ema Amalie Morelli nimi – meie tunneme luuletajat Madli Morelli ja Maar­ja Unduski nimelist kunstnikku – Ellen Niidu ja Salme Raatma emad olid õed.
Kapitaalses teoses „Eesti kirjandus paguluses XX sajandil“ (822 lehekülge, 2008) on Salme Raatmast (1915–2008) luuletajana kirjutanud Õnne Kepp ja lastekirjanikuna Reet Krusten. Eesti Televisioonis esilinastus väike portreefilm „Ilmakaarte õunapuud. Salme Raatma“, 27.08.1994. Nüüd seob Gustav Rosensteini kirjutatud elulooraamat Salme Raatmast suure hulga lahtisi otsi kokku, tõlgendab huvitavalt ja avab mitmeid ootamatuid kontekste ning rakursse.
Pojana ema elutee mõtestamine ongi selles raamatus kõige tüsedam lugemine! Salme Raatma täielikumast kojujõudmisest on veel puudu mõnede kirjavahetuste trükkimine – kasvõi EN­ÜSi liikmete Liidia Tuulse ja Salme Raatma kirjavahetus ning kindlasti Salme rikkalikud päevikud, aga tõelistel, vere hinnaga kirjutatud päevikutel on komme aastaid, isegi aastakümneid enne trükki jõudmist tuulduda!
Vallo Kepp