Et maine sagin ja trall muutuks hetkega tühiseks 

Lõpuks ometi uus koolimaja ja oh rõõmu, nii kodu lähedal! See lause võiks ehk kõige paremini väljendada minu selleaastaseid tundeid seoses mu 13aastaste kolmikute kooliminekuga. Püha Johannese kool, mille seitse aastat tagasi oma triole turvaliseks õpinguteeks välja valisime, kõnetas lisaks sügavalt kristlikule taustale sellega, et juba toona oli seatud sihiks leida koolimaja kuhugi Nõmme kanti. Nüüd, laste seitsmenda klassi hakul ehk ajal, mil täpselt pool kooliteed käidud, see unistus viimaks täituski!

Miks just Püha Johannese kool? Minu esmamulje oli sügav rahuseisund, mis selles majas viibides tekkis. Kui mu lapsed kaheksa aastat tagasi eelkooli läksid – mäletan, et see algas pärastlõunal, kui toonase algkooli tunnid olid juba lõppenud –, mängis fuajees vaikne Arvo Pärdi muusika. Absoluutselt igasse ruumi oli paigutatud ikoon. Märksõnaks oli vaimne tasakaal. Põhiline, mida siiani meenutan, oli absoluutselt igal koolihommikul toimuv palvus. Laste algklassides osalesin neis tihti isegi.

Kui koolimajas võtab väikese inimese vastu hiirvaikus, millest kasvab välja vaikne laul „Taevane Kuningas, Sa trööstija, Sa tõe Vaim, kes Sa igas paigas oled …“, muutub kogu maine sagin ja trall hetkega täiesti tühiseks. Lõpupalvesse võetakse kõik õpilased, kõik õpetajad ja – kui südantsoojendav see on – kõik emad-isad. Nimeliselt. Iga päev.

Aga tulles tänasesse, siis loomulikult kuulub meiegi koolimineku juurde täiesti tavaline elu, mis tähendab põhiliselt paraku rahas mõõdetavat – nimelt vaat et poetäit uusi hädavajalikke asju, sest vanadest on tõepoolest välja kasvatud. Püksid, särgid, kampsunid ja jalanõud on vaid esimesed, mis meenuvad. Ikka kolmekordselt, kuis siis muidu! 

Teiseks kolmikute koolisaatmisega kaasas käivaks nn poomistunde tekitajaks on ihaldatavad huviringid. Kui üks tütar arvas, et tema võiks sel õppeaastal käia kunstikoolis ja musitseerida elektrikitarril, teine valiks hää meelega kunsti kõrvale klaveritunnid, jõusaali ja jaapani keele ning poeg-kolmik piirduks tagasihoidlikult „mingi spordiasjaga“, siis juba nende üksuste kokkuliitmine tekitab rahakotti suure ja narmendava augu.  

Aga muidu on kõik hästi. Uus Püha Johannese kool on imeilus. Mu laste klassiruumidest avanev vaade naelutab pilgu rohelusse, rammusalt lõhnavasse mustikametsa. Sisustuses moodustavad helgetes toonides rahuliku ansambli ühtaegu ühendatus ja eraldatus – esimene lükandseinte abil hiigelsuureks ruumiks muudetava aatriumi, kabeli, võimla ja söögisaali osas, teine hoone eri tiibadesse suunduvate koduklasside ja seeläbi „oma tunde“ tekkimise võimaluse osas. 

Ka laiemas plaanis on asjad hästi – koolid ja kirikud on avatud ja annaks Jumal, et jäävadki, hoolimata kõigest ähvardavast. Lastele ja noortele oleks see hädavajalik. Kui meie, täiskasvanud, tuleme isolatsiooniga toime, siis nemad mitte ja tagajärjed vaimsesse tervisesse ei lase end kaua oodata. Minu meelest oleks see üks ääretult vajalik palvesõnum algavaks kooliaastaks meie kõikide poolt.

 

 

 

 

Maris Oidekivi-Kaufmann,

organist, lapsevanem