Hea tahte saadikuna sugulashingede juurde

Sõit Venemaale ei ole võrreldav reisiga Hispaaniasse, kinnitab EELK vaimulik Indrek Kõiv, kes kirikulehe vahendusel jagab kõnekaid elamusi ning ilusaid mälestusi suve lõpusirgel abikaasaga ette võetud retkest Siberisse.

Iga asi saab millestki alguse ja algusi on erinevaid. Meie reis algas soovist minna ja vaadata elu Marimaal. Viimasest külaskäigust sinna oli möödunud juba 12 aastat, soovisime kohtuda vanade sõpradega ja vaadata, mis vahepeal sealses elus on toimunud. Et Joškar-Ola luterlikul kirikul oli 20. sünnipäev, siis see oli piisav põhjus hakata sinna reisi korraldama.
Kuna kajastused Venemaal toimuvast ei ole kõige positiivsemad, olime enne reisi pigem suures teadmatuses. See, et paljudest asjadest ei saa enne sotti, kui oled jõudnud kohapeale, sai reisi vältel hästi selgeks.
Saime abikaasaga juba alguses aru, et reisi edukus ei sõltu mitte kainest mõistusest, vaid Taevaisa armust, sest ratsionaalsusega ei ole Venemaa reisil eriti midagi teha. Sama meelt oli ka meie keskmine poeg, kes palus meilt ja Taevaisalt ühte: et me elusalt tagasi tuleks. Tema teadmised elust Venemaal pärinesid saatest «Võimalik vaid Venemaal» ja tema arust oli meie reis täis seiklusi ning hädaohte.
Saanud lõpuks kätte viisad ja rongipiletid, tulime Tallinna. Veetsime öö endiste Marimaa misjonäride Anu ja Juha Väliaho kodus ning istusime varajasele bussile, et jõuda Peterburi. Peterburis liitus meiega Juha koos kümne soomlasega ja algas rongisõit Kaasani poole. Sõitsime platskaardiga ning meid üllatas rongis valitsev puhtus ja kord. Töötav konditsioneer (erinevalt kupeest), pehme magamisase, hea reisiseltskond ja hommikukohv panid unustama teadmise, et oled Venemaal.

Emotsioon kaalub üles reeglid
Kaasanis võttis meid vastu sealse luteri kiriku pastor Anatoli Pogasin. Istusime koos bussi, sohver pani uljalt käigu sisse ja kihutas liiklusesse. Liiklus Venemaal on pehmelt öeldes müstiline ja iseloomulik vene hingeelule, kus emotsioon ja teatud hoolimatus kaalub üle normi ja reeglid. Täiesti vabalt saab sõiduteest, kuhu mahub liikuma maksimaalselt kaks autot, viierealine, kus kõik autod sooritavad korraga pööret ja sõidukid on nii ligistikku, et isegi kärbes ei mahu sinna vahele.
Kihutades 90kilomeetrise tunnikiirusega alal, kus tohib liikuda 40ga, pidurdatakse järsult ülekäiguraja ees, lastakse jalakäija üle tee (sedagi mõlemapoolsete vene «mattide» saatel) ja sõit jätkub pöörasel kiirusel.
Venemaa teede olukorras ja liikluskultuuris tundub «karm eesti mees» ullikese ja amatöörina. Kuna istusin autojuhi taga, siis palusin siiralt Taevaisa, et jääksin ellu ja jõuaksin elusalt koju tagasi. Soomlastest õed ja vennad lahendasid asja jälle omasoodu: nemad panid sõidu ajal silmad kinni ja nii kulges teekond palju muretumalt.
Kaasani koguduse pastor on pensionieale lähenev, kuid nooruslik ja kõrgelt haritud (kahekordne doktor ja endine tippjurist) ning julge visiooniga.
Kirikuhoonesse sisenedes jääb mulje odavast ja haisvast  kaltsupoest (mis ta enne oligi), kuid maja taga käib vilgas ehitus. Nagu ikka Venemaal kombeks, ei saa midagi hinnata esimesest pilgust. Järgmisest uksest sisse astudes satume uue kiriku esimese korpuse ehitusele.
Vaadates Anatoli visandit ja plaane kirikueluks, jääb mulje suurejoonelisest ja võimsast ettevõtmisest, mida see ka tegelikult on. Anatoli tundis muret, kuidas ehitada kiriku kellatorn. Mina seda muret eriti ei jaganud, sest suletud silmadega kaedes ja ehitust ususilmadega nähes tundus üle tee olev uhke klaasehitis (ehitatakse linna kõrgemat ja moodsamat pilvelõhkujat) paraja kellatornina sellisele kirikule.
Kaasani koguduses tehakse tööd alkohoolikute, narkomaanide, noorte ja lastega. Tegutseb kristlik kool, toimub tänavaevangelisatsioon jne. Minul oli raske mõista, et tegu on luteri kirikuga, sest nii palju elu, rõõmu, lihtsust, usku ja südamesoojust on selles koguduses.
Meelde jäid pastor Anatoli sõnad: «Tatarimaal ei ole luterlikku traditsiooni ja kõik, kes on kirikus, peavad olema «ideelised», et vastu pidada. Inimesed kogevad palju raskusi, osa ka tagakiusu, ning ilma usuta ja usutegudeta ei saa inimene olla selle koguduse liige.»

Marimaal ootasid sõbrad
Pärast tutvumist Kaasaniga ootas ees paaritunnine sõit Marimaale Joškar-Olase, kuhu jõudsime vastu õhtut. Rõõm oli kohata vanu tuttavaid ning magada korralikus voodis, mida lahke perekond meile pakkus. Hommikul keetis pereisa Sergei meile teed. Hea tee oli nii kosutav, et kui hommikupalve andis vaimutugevust, siis teest ammutasime ihutugevust ja päev võis alata.
Kui kirikusse jõudsime, oli hommikupalvus juba alanud ja rahvast saabus igast ilmakaarest: Karjalast, Komimaalt, Baškiiriast, Tatarimaalt, Udmurtiast ja kaugematest kohtadest.
Oli noori ja vanu, mehi ja naisi ning palju rõõmu. Inimestega vesteldes oli tunda, et nende elu ei ole kerge. Eluraskusi oli kõigil palju ja muret homse ees jagus. Samas ei jäänud domineerima raskused, vaid, nagu öeldakse Venemaal: jesli prazdnik, togda i nada guljat (kui on pidu, siis on pidu).
Joškar-Ola pidustustel oli ka ametlik osa, kus iga kogudus rääkis oma tegemistest-toimetamistest. Valdavalt domineeris töö laste ja noortega. Piiskop Aarre Kuukauppi sõnavõtust oli selge, et kiriku missioon ongi minna välja ja kuulutada ning jagada Jumala sõna seal, kus seda pole tehtud.
Noori oli kohale tulnud palju ja nende lihtne ning rõõmus ülistuslaul täitis ruumi ja suuremal osal esinemistest vabal ajal oli kuulda kuskilt nurgast kitarrimängu. Siin sai ka ilmsiks Taevaisa arm meie perekonna vastu. Nimelt oli inimesi kohale tulnud nii palju, et magada tuli arvestusega 1 m inimese kohta, kohati veel kitsamalt, meil aga oli selline voodi, kuhu oleks mahtunud magama veel mitu inimest peale meie.
Esindasime abikaasa Janega Eestimaad, seepärast arvasime, et paslikum viis seda teha on meie vaimulike rahvalauludega. Esitasimegi kolm laulu, mis soojalt vastu võeti, ja andsime edasi tervitussõnad ja õnnitlused.
Eestist oli kohal veel Anu Väliaho, kuid teda on Marimaal raske pidada eestlaseks, sest kõik peavad teda omaks ja tema on pigem suur emme (bolšaja matuška), kelle energia, armastus ning emalik hool on kandnud paljusid kogudusi  ja nende liikmeid. Sama öeldi ka Juha kohta – mis soomlane ta enam on, ta ju meie soomlane.
Päevad Joškar-Olas möödusid kiiresti. Pühapäeva õhtul tutvusime linnaga, mille keskväljakult jäi meelde meie kuulsa kaasmaalase patriarh Aleksius II kuju.
Marimaal on palju rajatud ja ka taastatud õigeusu kirikuid, mille uksed on kutsuvalt lahti.
Jätnud hüvasti vanade ja uute sõpradega suundusime südamekurbusega rongi peale, et sõita tagasi koju. Eestisse jõudes saime aru, kui palju on meile antud armu – nii majanduslikus kui usuvabaduse mõistes. See on midagi niisugust, mida ei mõista enne, kui pole näinud teistsugust elu.
Tundes rõõmu koju jõudmisest leidsime samas, et osa südamest jäi lahkete võõrustajate juurde ja kindlasti peab sellele lähiajal järele sõitma.
Indrek Kõiv

Pildigalerii: