Herbert Kuurme mälestusfondi stipendiaat

on Lembit Tammsalu.Veebruari eelviimasel nädalal kuulutas Herbert Kuurme mälestusfondi komisjon stipendiaadiks Hanila ja Karuse koguduse õpetaja Lembit Tammsalu (fotol).
Stipendiaadi valikul toob komisjon esile noore vaimuliku teenimist väikestes maakogudustes, kus töösuundi tuleb alles käivitada. Lisaks toonitatakse tema tegevust Virtsu põhikooli õpetajana ning kohaliku kultuurielu edendajana.
Lembit Tammsalu ütles Eesti Kirikule, et ootas Tartu Kultuurkapitali vastust paraja ärevusega. «Kui lõpuks see vastus tuli, siis valdas mind ühelt poolt suur rõõm, aga teiselt poolt ka vastutuse tajumine,» ütles Tammsalu, tunnetades, et seeläbi on teda kõrvutatud legendaarse kirikuõpetajaga.
Lembit Tammsalu teenib Karuse Margareeta ja Hanila Pauluse kogudust, mis on Lõuna-Läänemaa kaks väiksemat. Mullu oli Hanilas 37 ja Karusel 26 liikmesannetajat, ütleb Tammsalu. Hanila kogudus on õigupoolest 1990ndatel taasavatud pühakoda, sest 1970. aastate alguses kirik suleti ning see jäi loodusjõudude ja inimkäte rüüstata.
«Et eelmised õpetajad on käinud kaugemalt kogudust teenimas, ei ole praegu käimas ka noorte- ega lastetööd. Need tuleb alles käivitada,» kirjeldab Lembit Tammsalu hetke suurimaid muresid. Karuse kirikut, mis asub otse Tallinna-Virtsu maan-tee ääres, vaevab inimestepõud: nõukogude ajal on seal ümbruskaudsed külad tühjaks jäänud, ka praegu suunduvad noored üha enam linna.
«Mõlema koguduse puhul on eripärane ka see, et pastoraadid on sõjas ja pärast seda hävinud, kirikute juurde ei ole isegi käärkambreid ehitatud. Kui tahame väljaspool kirikut koos käia, peame otsima lahkeid võõrustajaid,» selgitab Tammsalu.
Kirikuõpetaja on mõlema koguduse liikmete ja ka mittekirikuliste kohalike seas hinnatud tegelane oma ühiskondliku ettevõtlikkuse tõttu: Lembit Tammsalu on olnud Virtsu lasteaia hoolekogu esimees, on Hanila vallavolikogu haridus- ja kultuurikomisjoni liige ning Hanila Muuseumi Seltsi juhatuse esimees.
Õpetajatöö Virtsu põhikoolis on Tammsalu sõnutsi osalt paratamatus, et vaimulikupalgale lisa teenida. «Teisalt annab see hea võimaluse elada n-ö koguduse keskel, olla selle osa,» märgib Tammsalu, arvates, et ehk on just nõndaviisi suutnud murda arusaama kirikuõpetajast, kes käib ringi, «silmad peas põlemas, kirikulaulud suus ja piibel ähvardavalt käes».
Tema arvates tuleb stereotüüpide muutmiseks elada kogukonnas, mitte sulguda kirikumüüride vahele. Ometi on ka kirikuõpetaja ööpäevas sama palju tunde kui teistelgi. Koolitöösse suhtub Tammsalu aga missioonitundega: «Tunnen vahel, et koolitöö kipub vaimulikutööd killustama, aga olen samas veendunud, et koolitöö on osa vaimuliku tööst.»
Jõudu kõigiks nendeks tegevusteks ütleb Lembit Tammsalu ammutavat oma perelt ja kolleegidelt, aga ikka läbi palve Jumalalt, sest üksi ei suudaks kuigi palju ja läbipõlemine oleks kohe ukse ees.
Stipendiumi – 11 000 krooni – kulutamisega ei pea vastne stipendiaat ennast liialt vaevama: «See läheb selleks, et tasuda osa Usuteaduse Instituudis alustatud kristliku kultuuriloo magistriõpingute õppemaksust,» ütleb magistrikraadi taotlema asunud Tammsalu, kelle päeva mahub vist siiski enam kui 24 tunni jagu askeldamist.
H. Kuurme mälestusfondi stipendiumi said taotleda usuteaduskonna üliõpilased ja usuteaduskondade lõpetajad, kes on end vähemalt kahe aasta vältel kohalikes kirikuringkondades vaimuliku elule pühendanud. Tänavu oli stipendiumi taotlejaid neli. H. Kuurme mälestusfondi komisjoni kuulusid Joel Luhamets, Tiina Sarjas, Mart Kuurme, Ove Sander, Endel Reinpõld ja Peeter Paenurm.  
Stipendium antakse üle homme, 6. märtsil Tartu Kultuurkapitali tänuõhtul.
Herbert Kuurme mälestusfond asutati 2006. aasta suvel, mullu anti välja 3000kroonine stipendium, mille sai Saarde koguduse diakon Arvet Ollino.

Lea Jürgenstein