Inimene universumis

Aasta 2009 on ÜRO otsusega kuulutatud rahvusvaheliseks astronoomia aastaks – et meenutada ja rõhutada astronoomia rolli inimkonna ajaloos ja kultuuris, eriti aga tähistada seda, et 400 aastat tagasi võttis Galileo Galilei esimesena kasutusele teleskoobi.
Tähistaevas näib meile sümboliseerivat midagi püsivat, mis kestab üle inimpõlvede ja võib-olla koguni igavesti. Universumi ajalised ja ruumilised mastaabid on hoomamatud.
Igavikuline universum
Näiteks Päike on eksisteerinud veidi üle 4,5 miljardi aasta ja teist sama kaua kestab tema elu veel enam-vähem samasuguses olekus. Universumi vanust hinnatakse 13,7 miljardile aastale. Selline aeg tundub inimese elueaga või üldse inimese eksisteerimise ajaga võrreldes tõelise igavikuna.
Vahel kasutatakse sellist võrdlust, et ajavahemikku Suurest Paugust tänase päevani kujutletakse 24tunnise ööpäevana. Sellises skaalas ilmuks Homo sapiens areenile sõna otseses mõttes viimasel sekundil – kell 23.59:59.
Niisiis saab universum suurepäraselt hakkama ilma inimeseta. Aga kas ka meie ilma universumita? Võiks ju mõelda, et piisab ühest Päikesest, mis meile valgust ja energiat annab. Kuu võiks ju ka vahel valgustada ja mõned sajad või tuhanded tähed Päikese ümbruses öötaevast kaunistada. Aga need tohutud galaktikate parved ja superparved, mis ulatuvad meist rohkem kui 10 miljardi valgusaasta kaugusele – mis need meile korda lähevad?
Tähed kui tuumareaktorid
Planeedid meie Päikesesüsteemis, aga ilmselt ka need, mida teiste tähtede juures järjest leitakse, koosnevad enamasti hoopis teistest keemilistest elementidest kui tähed, kus absoluutseks dominandiks on vesinik, tema järel heelium, muid elemente on vaid näpuotsatäis. Meie oma planeedi Maaga aga enamasti just neist muudest elementidest koosneme – süsinikust, hapnikust, lämmastikust, rauast, ränist jne. Kõik need on sünteesitud tähtedes.
Vahetult pärast Suurt Pauku tekkisid universumis ainult vesinik ja heelium. Tähed said nendeks tuumareaktoriteks, milles valmistati kõik raskemad elemendid. Päikeses ja temataolistes tähtedes on neid paari protsendi jagu tähe massist. Alles sellise kontsentratsiooni juures saab võimalikuks meile tuntud planeetide teke. Ja sellegi väikese kontsentratsiooni saavutamiseks pidid mitmed tähtede põlvkonnad 9 miljardit aastat palehigis tööd rabama!
Et aga universumi olemusse kuulub pidev paisumine, siis on loomulik ja paratamatu, et Päikese-taoliste tähtede tekkimise ajaks pidi universum olema juba väga-väga suur. Tema mõõtmed ei saanud piirduda ühe galaktika või galaktikaparvega. Siit edasi mõeldes võib kergesti jõuda järelduseni, et kui tekib elu kas või ühelainsal planeedil, saab see planeet tasuta kaasaandena tohutu suure paisuva universumi.
Mõelgem taevastele asjadele!
Kas mitte siin polegi see sügavam mõte, mida tähed meile jutustavad Jumalast? Elades siin Linnutee galaktika ühes nurgakeses ühel tillukesel planeedil, mida universumi mastaabis oleks palju isegi tolmukübemeks nimetada, suudame me ometi tajuda ja mõista, et meie ümber on hiiglaslik universum, mis toimib oma kindlaksmääratud seaduste järgi. Ilmselt ka need, kes ei usu või ei taha kasutada mõisteid Jumal või Looja, aduvad, et universumil peab olema mingi plaan, mille järgi ta toimib ja areneb. Nimetame me seda siis vaimuks, kõrgemaks jõuks või lihtsalt looduseks.
Omamoodi ime on see, kuidas kahejalgsed mõistusega olendid planeedil Maa on endale selgeks teinud universumi ehituse ja seadused. Me ei saa seal ju midagi käega katsuda, mingeid eksperimente teha. Praktiliselt ainukeseks infoallikaks on taevakehadelt tulev elektromagnetkiirgus, olgu siis inimsilmale tajutav nähtav valgus, röntgen- või ultraviolettkiirgus või hoopis raadiolained. Taevafotod, spektrid, heleduse muutumise kõverad ja muu selline info, mis kõrvaltvaatajale võib tunduda lihtsalt sigrimigrina, on pannud aluse kogu tänapäevasele astronoomilisele maailmapildile. Me teame, kuidas tähed tekivad, arenevad ja surevad, kuidas on ehitatud galaktikad ja galaktikaparved, kuidas planeedid ümber tähtede liiguvad jne. Kuni selleni välja, et me kirjeldame, teist nägugi tegemata, mis toimus ülikuumas ülitihedas universumis tema kõige esimese sekundi murdosade jooksul.
Mõelgem vahel, milline tohutu ja põnev universum on meie elukeskkonnaks. Mõelgem, milline imeline võime mõista ja tunnetada universumit meil on. Lühidalt – mõelgem taevastele asjadele.

Laurits Leedjärv,
filosoofiadoktor,
Tartu observatooriumi direktor