Jakob Kukk – esimene vaba rahvakiriku piiskop

90 aastat tagasi seati Jakob Kukk Tallinna Kaarli kirikus piiskopi ametisse.
5. juunil 1921 oli Tallinnas tõeline püha. Juba kell kuus hommikul peeti kõigis Tallinna kirikuis jumalateenistusi. Mitmes kirikus toimus leerilaste õnnistamine. Varsti kogunes ligi kahekümnetuhandeline rahvahulk Vabaduse väljakule. Lähenes kirikulooliselt tähtis sündmus: õnnistati ametisse esimene Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku piiskop Jakob Kukk.
Protseduur algas Vabaduse väljaku juures asuvas Jaani kirikus lühikese palvusega. Selle järel hakkas Jaani kiriku tornis pasunakoor mängima «Üks kindel linn ja varjupaik on meie Jumal taevas». Koraalihelide saatel alustas piiskoplik rongkäik liikumist Jaani kirikust üle Vabaduse väljaku Kaarli kirikusse peajumalateenistusele ja piiskopi ametisse õnnistamisele.
Kuni Esimese maailmasõjani oli Vene impeeriumis võim kõikide kirikute üle tsaari käes. Riigikirikuks oli Vene Apostliku Õigeusu Kirik. Luterliku kiriku juhiks oli Eestis baltisakslane kindralsuperintendent Wilhelm Kentmann.
Eesti kirik on vaba rahvakirik
1917. aastal kogunesid luterlike koguduste esindajad Tartusse esimesele kirikukongressile. Seda loetakse EELK asutamise aastapäevaks.
Tehti otsus, et Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikust peab saama vaba rahvakirik, mitte riigikirik. Valiti komisjon, kes hakkas välja töötama kiriku põhikirja kongressil vastu võetud juhtmõtete alusel.
Teine Eesti kirikukongress tuli kokku kaks aastat hiljem, septembris 1919 Tallinnas, ajal, kui Vabadussõda veel käis. Kinnitati uuesti, et Eesti kirik alustab oma tööd ja ülesannete täitmist rahvakirikuna, mitte riigikirikuna. Võeti vastu kiriku põhikiri. Kirikupea ametinimetuseks otsustati võtta piiskop ja kirikuvalitsuse nimeks konsistoorium. Senine kindralsuperintendent Wilhelm Kentmann ühes kindralkonsistooriumiga astus tagasi.
Vabanenud kirikupea kohale otsustati valida esialgu ajutine piiskop. Alles järgmisel aastal toimuval kirikupäeval pidi valitama piiskop, kelle ametiaeg oleks eluaegne. Ajutise piiskopi kandidaatideks olid Keila õpetaja Jakob Kukk ja õpetaja Wilhelm Kentmann. Valimiste tulemustest näeme jõudude vahekorda: Jakob Kukk sai 169 häält ja baltisakslane Wilhelm Kentmann 129 häält. Seega Jakob Kukk oli valitud ajutiseks piiskopiks.
Piiskoppi ootas ees suur ja vastutusrikas töö. Vastavalt vaba rahvakiriku tõekspidamistele tuli nüüd uue põhikirja järgi asuda tsaariaegse kirikuelu ümberkorraldamisele.
Aasta hiljem, 1920. a, asuti esimesel kirikukogul Tallinnas ajutist piiskoppi ümber valima. Nüüd juba ainsa kandidaadina seati üles Jakob Kukk. Hääletusel sai ta 257 häälest 233, saades seega esimeseks Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku piiskopiks, seega kirikupeaks.
Valimiste tulemus oli nii üksmeelne just seetõttu, et selle ühe aasta jooksul, mil Jakob Kukk oli ajutiseks piiskopiks, oldi jõutud veenduda tema võimetes olla kiriku juhiks.
Hageri praost Konstantin Thompson ütles uuele piiskopile ametivendade nimel: «Sa oled möödaläinud aastal kahe mehe töö ära teinud … Jumal on sulle iseloomu ja omaduse andnud, mida mehele, kes sinu kohal seisab, tingimata tarvis on: sa oled asjalik ja ei ole äge … Võitle head usuvõitlust, juhata ja aita meid võidelda! Issand õnnistagu sind!»
Piiskop Kukk ise iseloomustas oma uut vastutusrikast ülesannet järgmiste mõtetega: «Töö, mis minu peale pandud, on raske, mitte ihulikult ei käi see üle jõu, vaid hingeliselt on vastutus suur. Vastutus, mis minu peale pandud, oleks üliraske, kui mul mitte ei oleks lootust, et mind minu töös kogudused, iseäranis koguduste asemikud toetavad … Teeme üheskoos tööd, et meie rahvas, meie kodumaa rahvas rakendataks Kristuse teenistusse, Jumala teenistusse … Kes Jumala peale loodavad, need saavad uut rammu.»
Piiskop seati ametisse
Piiskop Jakob Kuke ametisse õnnistamise ettevalmistus toimus järgmise aasta jooksul. Kirikuvalitsus koos Tartu ülikooli usuteaduskonnaga soovis, et õnnistamist toimetataks Rootsi rituaali järgi nii suures ulatuses, kui see on võimalik.
Õnnistamise läbiviijaks paluti Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom Uppsalast. Assistendiks kutsus Söderblom endale Soomest Porvoo piiskopi Jaakko Gummeruse. Peapiiskop Söderblom tõi kaasa kingina Eesti piiskopile värvilised ametiriided: pitskraega missakuue, violettvöö ja mustast siidist piiskopirüü ning puunikerdaja poolt Uppsalas valmistatud karjasekepi.
Kaarli kirikus pidas professor Hugo Bernhard Rahamägi algusliturgia ja samuti ka pihitalituse pühitsetavale piiskopile ja õpetajaile. Jutluse pidas piiskop Kukk.
Seejärel mindi käärkambrisse, kust algas pidulik rongkäik läbi auvärava kiriku peaukse kaudu tagasi kirikusse. Rongkäigu ees kandis professor Rahamägi Piiblit, mis on kiriku alus. Temale järgnes Rootsi peapiiskopi sekretär õpetaja Froste, kandes piiskopi karjasekeppi, mis on piiskopiameti üheks tunnuseks.
Siis tuli Kaarli koguduse õpetaja Artur Sommer, kandes kätel piiskopirüüd. Nendele järgnes Jakob Kukk valges albas, siis Rootsi peapiiskop Söderblom, Soome piiskop Gummerus, 12 assistenti paarikaupa, Läti ja Ingeri kirikute esindajad, praostid ja õpetajad. Ees nooremad ja nende järel vanemad. Rongkäigu lõpus olid konsistooriumi abipresident dr Akel ja sekretär Bodisco.
Peapiiskop Söderblom pidas altarist õnnistamiskõne saksa keeles, mida professor Rahamägi tõlkis eesti keelde. Küll aga õnnistas ja palvetas peapiiskop eesti keeles. Sellele järgnes Soome piiskop Gummerus lühikese eestikeelse kõnega. Iga assistent ütles ühe piiblisalmi ja konsistooriumi abipresident luges ette konsistooriumi kinnituskirja.
Kui pühitsetav piiskop oli ütelnud apostelliku usutunnistuse ja vastanud pühitsemise korras ettenähtud neljale küsimusele, andis peapiiskop temale pidulikult kolmainu Jumala nimel üle Eesti piiskopi ameti.
Koorilaulu «Oh püha vaim, meil tule sa …» saatel astus peapiiskop altarivõre juurde, andis piiskopile kinnituskirja ja võttis oma rinnalt risti ning pani selle oma ametivenna rinnale. Selle järel riietati piiskop ametirüüsse ja talle anti kätte piiskopi karjasekepp.
Kõik assisteerijad õpetajad kogunesid piiskopi ümber, panid käed tema peale ja õnnistasid teda meieisapalvet lugedes. Kui peapiiskop temale piiblisalmiga Luuka evangeeliumi oli üle andnud, mindi rongkäigus tagasi käärkambrisse.
Küll Jumal Riiga saadab
Kes oli Jakob Kukk, Eesti kirikupea, kellele tohutu töökoorem langes, kelle õlgadel lasus Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku alusmüüri ehitamine ja kindlustamine?
Jakob Kukk sündis 28. augustil 1870 Tartu-Maarja kihelkonnas Ilmatsalu vallas Õngu talus Jaak ja Anu Kuke kaheksalapselise pere viienda lapsena. Jakob Kukk õppis pärast algkooli Tartu linnakoolis, siis Hugo Treffneri gümnaasiumis ja sooritas küpsuseksami Tallinna Nikolai gümnaasiumis. Õppis Tartu ülikoolis usuteadust aastatel 1891–1895 ja sooritas konsistooriumi eksamid Riia konsistooriumis.
Kuidas ta hingekarjase elukutse valis, sellest jutustas ta oma 25aastase õpetajaametis oldud aja tähistamise koosviibimisel järgmise loo. Ta seisnud Tartu raudteejaamas, et sõita Riiga konsistooriumi eksamitele, kuid tal puudunud reisiraha. Jakob Kukk arvanud aga, et kui ta selle ameti peab valima, küll siis Jumal tema Riiga saadab.
Nende mõtetega oodanud ta rongi tulekut. Seal tulnudki keegi tuttav tema juurde ja küsinud, kuhu ta läheb. Vastus oli: «Riiga eksamitele.» Järgnenud küsimus, kas sõiduraha on. Vastuseks oli, et ei ole, mille peale oli tuttav ulatanud talle ilma küsimata vajaliku summa kuludeks.
Leidis alati aega perele
Tema hingekarjasetöö algas abiõpetajana Võru praostkonnas, siis sama amet õpetaja Rudolf Kallase juures Rõuges, kust ta siirdus 1902. aastal Peterburi Jaani koguduse abiõpetaja kohale, millele järgnes abiõpetaja koht kodukihelkonnas. Siis samal aastal Venemaal Teškovos, kust järgmisel aastal (1906) valiti ta Keila koguduse õpetaja kohale, kuhu Jakob Kukk jäi 15 aastaks (kuni 1921). Vabadussõjast võttis ta osa sõjaväeõpetajana.
Piiskop Kukk abiellus preili Melanie Eha Lola Kuljusega ja neile sündis kolm poega: kõige vanem oli Jaak, siis Nathan ja noorim Adam.
Oma suure töökoorma ja paljude ametialaste reiside kõrval leidis Jakob Kukk ikka aega oma perekonna jaoks. Eriti puhkuste aja pühendas ta täielikult oma poegadele.
Suvepuhkust talus veetes läks ta poegadega meeleldi metsa ja õpetas neile, kuidas peeni männijuuri pikkupidi pooleks lõigata ja siis nendest korvi punuda. Või istus ise puutüvel, pojad ümber tema, ja nikerdas pajuokstest malenuppe.
Talle meeldisid igasugused mängud. Nii ta õpetas ka abikaasat ja poegi malet mängima. Kui pojad läksid males järjest tugevamaks, siis selgus, et isale ei meeldinud sugugi kaotada. Nii tulid pojad ema juurde murega, et mis teha, isa tahab malet mängida, aga kui ta kaotab, siis on tal paha tuju.
Pikema haiguse järel kutsuti Eesti rahvakiriku esimene piiskop Jakob Kukk 63. eluaastal maiselt tööpõllult taevalisse rahupaika 25. juulil 1933. Jakob Kukk on nimesid, mis on jäänud püsima Eesti kiriku ajalukku kindlalt ja kõigutamatult.
Professor Rahamägi kirjutas Jakob Kuke vaimuliku ameti 25 aasta juubeliks: «Eesti vaba rahvakirik võib rõõmustada, et tema eesotsas seisab murrangulistel aegadel niisugune selge silmaga, vaga südamega, kindel ja ettenägelik ja otsemeelne piiskop.»
(Avaldatakse lühendatult.)
Bruno Laan,
Los Angelese kogudus

Jakob Kukk
Sündis 28.8.1870 Ilmatsalu vallas Õngu talus
Õpingud
Hugo Treffneri gümnaasium
Tallinna Nikolai gümnaasium
1891–1895 Tartu ülikooli teoloogiateaduskond, cand. theol.
Ordineeritud 18.1.1899 Riias
Piiskopiks pühitsetud 5.6.1921
Teenistuskäik
1899–1900 Võru praostk aseõpetaja
1900–02 Rõuge abiõpetaja
1902–04 Peterburi Jaani (eesti) abiõpetaja
1904–05 Tartu Maarja abiõpetaja
1905–06 Teškovo õpetaja Ingerimaal
1906–21 Keila õpetaja
Vabadussõja ajal kaplan Narva rindel
1919 sõjaväeõpetaja
1919–33 EELK piiskop ja konsistooriumi president
1927–33 Tallinna toomkoguduse ülemõpetaja
Laulatatud 15.5.1924
Abikaasa Melanie (snd Kuljus), pojad Jaak, Nathan, Adam
Surnud 25.7.1933, maetud Tallinna Siselinna kalmistule