„Jeesus nuttis“ (Jh 11:35) – kui valu saab värvide kaudu nähtavaks
/ Autor: Karina Vaher / Rubriik: Elu ja Inimesed, Looming / Number: 14. oktoober 2026 Nr 37 /
Mõtlesin, et Vaim on meiega. Ometi kirjutasin pildi alla küsimuse: kas ikka on? Kuidas me seda teame?
Mõni aasta tagasi kirjutas mulle üks mees, kes soovis, et maaliksin pildi tema unenäost. Unenäos oli surnud valge tuvi, kelle silmas oli verepisar. Mehe sõnul tähendas see Vaimu lahkumist.
Püüdsin pilti endale ette kujutada ja tundsin, et ei saa seda maalida. Selle asemel kujutasin elavat valget tuvi lendamas. Mõtlesin, et Vaim on meiega. Ometi kirjutasin pildi alla küsimuse: kas ikka on? Kuidas me seda teame? Küsimus jäi mind saatma.
Kuidas kujutada seda, mida on raske panna sõnadesse
Minu elus oli tol ajal mitmeid keerulisi olukordi. Püüdsin oma tegemistega toime tulla, kuid alati ei läinud kõik nii, nagu olin lootnud. Sügisel otsustasin minna edasi õppima Usuteaduse Instituuti. Õpingute käigus jõudsin Johannese evangeeliumi 11. peatükini, mis jutustab Laatsaruse surmast ja tema surnuist äratamisest.
Mäletan, et oli Eesti Vabariigi aastapäev. Otsisin Uue Testamendi eksegeesitöö jaoks kirjakohta ja sattusin lugema salmi, milles on vaid kaks sõna: „Jeesus nuttis“ (Jh 11:35). Seda lugedes kogesin midagi, mida on tänaseni raske sõnadesse panna. Justkui oleksin saanud vastuse küsimusele, mille olin kunagi valge tuvi pildi alla kirjutanud.
Selles oli justkui mõte, et inimese kannatus ei tähenda Jumala karistust või Tema puudumist. See oli minu jaoks eriline äratundmine. Mäletan, et valgus käis justkui läbi. Kirjutasin sellest õppejõule ja sain võimaluse teha oma eksegeesitöö selle kirjakoha põhjal. Mõte jäi minuga ka pärast töö valmimist.
Aga kui lõpetasin esimese maali, tundsin, et tahan jätkata ja kujutada kogu Laatsaruse lugu. Nii sündiski maalisari „Jeesus nuttis“.
Suve alguses tekkis soov anda seda äratundmist edasi ka teistele. Kuid kuidas kujutada maalidel seda, mida on endalgi raske panna sõnadesse? Otsustasin proovida.
Laatsaruse lugu
Juulikuu lõpus valmis esimene kavand ja seejärel esimene suurem maal Jeesusest. Alguses kõhklesin. Mõistsin, et tegemist on suure ettevõtmisega ja need maalid saavad avalikult minu nimega seotud. Aga kui lõpetasin esimese maali, tundsin, et tahan jätkata ja kujutada kogu Laatsaruse lugu. Nii sündiski maalisari „Jeesus nuttis“.
Maalisin enamasti õhtuti kodus, kuulates samal ajal jutluseid, loenguid ja mitmesuguseid vestlussaateid. Eriti jäid mulle meelde saated, kus räägiti surmast, leinast ja sellest, kuidas inimesed püüavad kaotusega toime tulla.
Mäletan näiteks Laatsaruse maalimist. Esialgu kujutlesin teda õrna, peaaegu poisiliku näoga. Kuid maalides kujunes tema ilme hoopis teistsuguseks. Näole ilmus midagi tõsist ja rasket, justkui oleks ta tõepoolest surmaga kokku puutunud.
Me ei tea alati, miks mõned asjad juhtuvad või miks inimesed üksteist mõnikord ei mõista. Äratundmine, mille sain Johannese evangeeliumi lugedes, on minuga jäänud.
Ka teised maalid ei kujunenud alati selliseks, nagu olin alguses kavandanud. Mõnikord kandusid neisse ilmselt minu enda mõtted ja läbielamised.
Laatsaruse loos puudutab mind seegi, kuidas inimesed oma leina väljendavad. Maarja ja Marta kohtuvad Jeesusega oma venna surma järel. Nende sõnades on nii usku kui ka valu. Nad ei varja oma kurbust ega küsimusi.
Selgituste asemel vajame rohkem mõistmist
Jeesus nutab. Ta ei jää nende leina suhtes ükskõikseks.
Olen mõelnud, kui oluline on osavõtlikkus meie omavahelistes suhetes. Kas oskame märgata inimest, kellel on raske? Kas suudame kuulata ka siis, kui ta ei oska oma mõtteid hästi väljendada? Kas oskame olla kõrval ilma hinnanguid andmata?
Mõnikord vajab inimene rohkem mõistmist kui selgitusi.
Praegu, oma maalidele tagasi vaadates, mõistan, et nende tähendus ei ole minu jaoks muutunud, kuigi elu on vahepeal toonud uusi küsimusi. Me ei tea alati, miks mõned asjad juhtuvad või miks inimesed üksteist mõnikord ei mõista. Äratundmine, mille sain Johannese evangeeliumi lugedes, on minuga jäänud.
Jumal on meiega ka meie kannatustes. Just seda soovisin oma maalidega edasi anda.
Karina Vaher
Karina Vaher õpib EELK Usuteaduse Instituudi magistriõppes. Tema Johannese evangeeliumi 11. peatükist inspireeritud maalisari „Jeesus nuttis“ on avatud Tallinna Peeteli kirikus (Preesi 5) 4. oktoobrist 22. novembrini 2026.
