Julgust mõtelda!

Lagle Parek ütles Vikerraadio aastalõpuprogrammis ühe mõtte, mis väärib alanud aastal kindlasti kaasa- ja edasimõtlemist ning minu meelest ka omaksvõtmist.
Ta manitses kõrgeid ametiisikuid, et nood ei valiks abilisteks mitte endale takka kiitvaid nõunikke, vaid vastu vaidlejaid, sest dispuut viib edasi. Tahaks, et Eesti kodanikud oleksid mõtlevad, pakuksid ideid, julgeksid neid välja öelda, julgeksid ülemustele vastu hakata ja – kõige tähtsam – julgeksid koonduda, ütles Lagle Parek, kelle julguses ja iseseisvas mõtlemises ei kahtle Eestimaal vist naljalt keegi.
Kas oleme praegu aremad kui 25 aastat tagasi? Minu arvates kahjuks küll. Osalt on see arusaadav. Lolli ülemuse kuu peale saatmiseks peaks töötajal tagataskus olema vähemalt poole aastapalga ulatuses sääste, ütlevad eneseabi teoreetikud. Seepärast saavad tänapäeva Eestis endale sellist luksust lubada vähesed.
Aga kõik pole kinni rahas ja töökoha kaotamise hirmus. Levib ka arusaamatu enesetsensuur, vaikiv kuulekus, mida 21. iseseisvusaastal küll poleks oodanud.
Või on see mugavus? Miks on peaminister Ansip nii populaarne? Marju Lauristin vastas aasta viimasel päeval tabavalt: «Väga paljud inimesed ilmselt vajavad enda kõrvale meest, kes ütleb: «Mul on õigus! Ma teen kõik hästi! Jäta kõik minu hooleks! Ära mõtle, küll kõik läheb korda, kui sa teed nii, nagu mina käsin!»»
Mõni Eesti Kiriku lugeja ütleb nüüd mulle, et jumalakartlik inimene peabki niimoodi mõtlema. Ei pea. Alandlikkus ja argus ei ole kaugeltki üks ja seesama, nii nagu mõne juhi libekeelsus pole veel hoolivus.
Just mõtelda ongi vaja. Reklaamimees Marek Reinaas kirjutas juba 2009. aastal Lääne Elus, et vajame mõtlevat revolutsiooni, nii nagu omal ajal aitas meid nn laulev revolutsioon.
Mõtlemine ei pruugi algul nii mõnus olla, nagu Hando Runnel on luuletanud. Kui pole seda kaua harjutanud, juhtub nii nagu esimest korda hommikul metsajooksule minnes, hoiatab Reinaas: piimhape on lihastes ja veri peas. Aga pärast on mõnus ja tahaks üha veel…
Õnneks leiab pioneere, eesmõtlejaid ja häid märke kodanikujulgusest mullu siiski oli.
Meenub õpetajate meeleavaldus sügisel, millele kuuldavasti on veebruaris järge oodata.
Meenuvad südikad vastuseismised koolide sulgemisele Otepääl ja Metskülas.
Meenub MTÜ Kodaniku Hääl, mis kogus Tallinnas üle 4000 hääle lasteaedade tõhusama rahastamise toetuseks ja Tallinna propagandatelevisiooni lõpetamiseks. Manifest ärgitas otsima ja diskuteerima kiriku sees.
Et parteiladvikute enesekesksus ja kõrkus ületasid 2011. aastal taluvuse piiri mitte ainult ühiskonna jaoks laiemalt, vaid ka mitme erakonna oma liikmete jaoks, sündisid kodanikuühiskonna kogu Keskerakonna sees ning Isamaa ja Res Publica Liidust pungus MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik.
Miks nii juhtus? Sest erakondadest on saanud ühesuunalised torud, kus ülalt alla liiguvad käsud, aga arvamused alt üles ei jõua.
Millegipärast on Eestis kujunenud arvamus erakonnast kui tervikust, kus eriarvamusi olla ei saa ja kui neid ka juhtub olema, ei tohi need erakonna seest välja kosta.
Kriitika erakonna juhtide aadressil on ketserlus ja «vaenlaste» abistamine. Kust ometigi on tulnud selline vale arusaam oma äravalitusest?
Kui kaob demokraatia erakonna sees, võõranduvad tipp-poliitikud tegelikust elust ja kodanikud võõranduvad poliitikast. Kui pole erimeelsusi, pole edasiminekut. Suletus on arengupeetus. Seepärast unustagem aastal 2012 sisseharjunud vagurus, saagem seesmiselt suureks!
Lõppenud aasta oli taasiseseisvumise juubeliaasta. Meenutagem siis sagedamini, kuidas tuli iseseisvus, ja jutustagem sellest lastele: vabaks ei saa susserdades, vaid selga sirgeks lüües.

Andres Ammas,
ajakirjanik