Kasvata põrsast, kuidas tahad, tulemus on ikka siga?
/ Autor: Merje Talvik / Rubriik: Arvamus / Number: 28. aprill 2010 Nr 20 /
Kuu aja eest alustas sotsiaalministeeriumis tööd laste ja perede osakond, võttes prioriteediks tulla välja laste kehalist karistamist keelava eelnõuga.
Sestpeale on tekitanud elavat diskussiooni küsimus, kas seadusesse lisaparagrahvi kirjutamine muudab lastevanemate kasvatuslikku käitumist. Tegemist on väärtushinnangute küsimusega ning see eeldab ennekõike koostöös ekspertide ja kasvatusteadlastega info ja nõuannete kättesaadavuse parandamist lapsevanemale.
Jätkates avalikkuses toimunud arutelu, kõneles TÜ kasvatusteaduste dotsent Inger Kraav eetikakeskuse kollokviumil kasvatuse ja karistuse meetoditest ning tutvustas üliõpilaste seas läbi viidud uuringu tulemusi. Märkimist väärib, et 62% küsitletutest usub füüsilise karistuse vajalikkusesse. Nende arvates tuleb enam nuhelda lapsi vanuses 3–6 aastat ja eelkõige sõnakuulmatuse puhul.
Kollokviumil osalenud psühholoog Tõnu Ots rõhutab, et last ei tohiks aga kunagi karistada käsu mittetäitmise eest, vaid hoopis keelust üleastumise puhul. Kui laps peab tegema midagi teiste nõude või käsu kohaselt, on see tema arusaamades vägivald, ja karistus on sel puhul ebaõiglane.
Karistamise psühholoogia ütleb, et keelule kuuletutakse ja käsule allutakse. Ka piibli kümme käsku ei ole Otsa sõnul tegelikult mitte käsud, vaid keelud.
Kraav rõhutab, et lapse takistamiseks on peale löömise palju võimalusi, Ots peab kõige tõhusamaks karistuseks vabadust piiravat sanktsiooni (koduarest, pidude, teleka, arvutimängude keeld). Huvitegevusest kõrvalejätmist ei tohiks aga karistusena kasutada, eriti halvaks karistusmeetodiks peavad eksperdid vanemate vaikimist.
Kasvatustegevuse põhisisuks on Otsa kinnitusel siiski innustamine. Kui laps on algusest peale õigesti kasvatatud, siis pole füüsiliseks karistamiseks üldse põhjust. Ka Inger Kraav peab headeks kasvatusmeetoditeks suunamist ja innustamist, rõõmu ja rahulolu ilmutamist, ühiseid harrastusi ja traditsioone, reeglite püstitamist ja kokkulepete sõlmimist.
Kokkuvõtteks jagasid kasvatusteadlased hinnangut, et ei ole olemas tulemusteta kasvatust (ka vabakasvatuse puhul) ja iga käitumishälbega laps on kellegi pedagoogiline praak.
Seega tuleb loota, et piisav selgitustöö suudab hädas pere taas üksmeeleni suunata ja sel moel, läbimõeldult talitades kaob vitsakasvatus aastatega iseenesest ning hirmutavate loosungitena kõlavaid seadusepunkte polegi vaja kirjutada.
Merje Talvik
