Katedraali poole
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 28. juuni 2006 Nr 29 /
On rõõmustav, et nii mõnegi kiriku uksed
suvel kogu päeva valla on neile, kes argielu kiirustavast rütmist
hetkeks soovivad välja astuda. Ja tore, et üheks selliseks rahuliku
mediteerimise paigaks on ka Tallinna
Jaani kirik, mis otse keset südalinna närvilist melu. Ühtlasi on kiriku
lõunasaalist kujunenud kümnekonna aasta jooksul omamoodi kena näitusesaal
kunsti eksponeerimiseks, mida ka usinasti külastatakse.
Ülestõusmispühade aegu oli Evi Tihemetsa graafika väljapanek ning just
äsja lõppes meie tuntud vanema põlve kunstniku Leili Muuga maalinäitus. 28.
juunist aga on vaadata kaasaegsed kirikutekstiilid, mis kolme eesti kunstniku – Anu Raua, Maasike
Maasiku ja Reet Talimaa, ning saksa
kunstniku Gudrun Willenbockeli loodud.
Siinkohal tagasivaatavalt Leili Muuga, kes
ka ise Jaani koguduse liige, maalinäitusest «Rahu hetked», mida arvatavalt on
võimalik näha veel ka Tartu Maarja kirikus selle aasta augustis.
Sisemise rahuni, rahuni Kõiksusega –
sinnapoole me ju püüdleme. Religioossus ei ole kitsas mõiste, vaid haarab
inimest tervikuna ning väljendub loomingus maailmavaatelise hoiakuna.
Sellist hoiakut leiame ka Leili Muuga
maalidel, olgugi et enamikus tegemist loodusmotiividega. Enamik maale on
realistlikus vormikäsitluses suvised loodusvaated Saaremaalt, aga ka
Lohusalust, kunstniku suvekodu lähistelt. Meri ja maa ning taevas selle kohal,
rannamotiivid, kadakaväljad täis valgust ja helgust.
Vaated on lihtsad ja tavalised – ometi
oleks kui tabatud hetk saanud kordumatuks, kui äratundmise hetkeks. Neis
hetkedes tahaks olla, tunda rõõmu pelgalt olemasolust ning olla selle eest
tänulik. Maalid on täis leebust ja vaikset rõõmu.
Kui varasemad, paarikümne aasta tagused
tööd on veel ehk mõeldud loodusmotiivi fikseeringuina, siis hilisematel,
laadilt impressionistlikumates, nagu «Tuul rohukõrtes» või sümbolistlikumas
«Kadaka hing», aga ka Lohusalu vaadetes või lihtsas kevadlilles («Anemoonid»)
lisandub veel teinegi mõõde, mis sõnades raskesti väljendatav.
Üks viimastest, alles sellel aastal
valminud pilt «Vestlus», on sümboolse tähendusega ning seob terve näituse
ilusaks mõtteliseks tervikuks. Eks ole kogu väljapanek, nii nagu nimetatud
maalgi, kui vestlus iseendaga. Killustatus hinges otsib tasakaalu ja eesmärki
harmoonias, püüeldes üles kõrgusesse, viimselt olulise poole. Leili Muugal on
eriline oskus näha imelist väga lihtsas ja argises.
Kõik teed viivat katedraali poole. Ka Leili
Muuga maalidelt leiame end teelt katedraali poole – juhul, kui meis endiski on
see igatsus olemas.
