Ken sai trepironija
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 11. veebruar 2009 Nr 6 /
Saaremaal Kärla vallas elab 17aastane noormees Ken, kes raske haiguse tõttu on pidanud viimased kaks aastat ratastooliga liikuma.
Et pere elab kortermaja teisel korrusel, oli poisi õue pääsemine seotud suurte raskustega. Keni maailm muutus aga avaramaks. Kärlale jõudis akudel töötav trepironija, millega noormees koos ratastooliga saab treppidel üles ja alla sõita.
Et perel endal kalli seadme ostmiseks raha ei jätkunud, pöörduti sotsiaalministeeriumi poole. Kahjuks saadi palvele äraütlev vastus. Ootamatu abi tuli aga puuetega inimese peresid ühendavalt MTÜ-lt Usk ja Valgus, kelle liikmed kogusid jõulude ajal korjanduste ja kontserdiga 37 000 krooni. Raha annetas kokku 400 inimest. Lisaks saadi veel seadme müünud firmalt hinnaalandust.
Usk ja Valgus on osa 1971. aastal Prantsusmaal asutatud kristlikust liikumisest, millel on üle maailma 1500 allorganisatsiooni. Eestis tegutseb ühing vaid Saaremaal, aga plaanis on laieneda ka mandrile. Ühingu esinaise Virge Nemvaltsi sõnul on nende eesmärgiks puuetega inimeste perede liitmine ühistegevuse kaudu. Korraldatakse laagreid, käiakse reisimas ja iga kuu on mingi teemaõhtu. Abistamiskampaania oli ühingule esmakordne. Alguse sai see jõulude ajal korraldatud kontserdist, mis oli pühendatud Usu ja Valguse viienda aastapäeva tähistamisele Kuressaares Laurentiuse kirikus.
Lähiajal ühingul samalaadseid kampaaniaid plaanis korraldada ei ole. Kuigi inimesed annetasid Keni toetuseks lahkesti raha, on konkreetse summa kokkusaamiseks vaja teha hulk tööd.
Keni ema Liana Mägi on headele inimestele tänulik. Trepironija on muutnud ta elu tunduvalt lihtsamaks. Kui varem pidi Liana kasutama Keni õue saamiseks kõrvalist abi, siis nüüd saab ta sellega ise hakkama. Samas ta rõhutab, et ratastooliinimeste elu on Eestis siiski raske. Ta toob näiteks, et ratastooliga ei saa sisse isegi polikliiniku ustest, kauplustest rääkimata.
Jääb vaid loota, et ka edaspidi jätkub inimestel majandusraskustest hoolimata tähelepanu abivajajatele.
Tõnu Veldre
