Kirik keset kihelkonda

Sõites mööda kevadsuvist Eestimaad hakkavad kihelkondade keskuste kirikute tornid eriliselt silma. Eks need ole olulised märgid aasta ringi. Kuna suvel on enam aega, siis on mahti teha peatusi ja sisse astuda kirikutesse, millest me autos mööda vuhiseme.
Meie haldussüsteemi ümbertegemine on nüüd faasis, et tehtuga harjuda. Haldusreformi on teinud valitsus nii jõu kui kavalusega, aga vahel on mul küsimus, kas ka tarkuse ja südamega. Liidan-ja-lahutan-meetod kaardi jagamisel tükkideks võib küll omada kindlaid põhjendusi, kuid küsimuseks jääb, mis on selliste jagamiste sügavam kultuuriline tähendus.
Põhiseaduse preambulis on kirjas väga oluline lause, milleks meie riik eksisteerib: et sellel maal püsiksid eestlased, et püsiks eesti keel ja kultuur. Me räägime vajadusest kultuurilise järjepidevuse järele, mis maad ja rahvast koos hoiab. Rahva kultuurilise kokkuhoidmisega on keeruline lugu. Lihtne on köidikuid purustada, kuid väga kallis ja peaaegu võimatu neid tugevaid kultuurilisi sidemeid taastada. Aga kultuurilisi sidemeid, mille hulka kuulub ka tugev piirkondlik identiteet, ei saa kuidagi kunstlikult või käsu korras luua. Need sidemed tuginevad ajaloole ja rahva harjumustele.
Seoses maakondade ja valdade senise tähenduse olulise vähenemisega on tekkinud vajadus paremini mõtestada kihelkondliku identiteedi tähendust. Meie ajaloos mõistetakse kihelkondi mitmes tähenduses: olid muinaskihelkonnad, olid kirikukihelkonnad ja on kihelkonnad 21. sajandi ähmases tähenduses.
Praegune kihelkondade seis veidi nukras vormis on kokku võetud nii: „Tänapäeval on kihelkonna mõiste muutunud Eestis pelgalt ajaloolis-kultuuriliseks mõisteks. Näiteks eesti keele murrakud, rahvaluule ja rahvarõivad jagunevad kihelkonniti, kuna palju kirikukihelkondi moodustati ajalooliste kihelkondade aladele. Samuti on mõistlik Eesti aladel kihelkondade järgi liigitada mõisaid jt ajaloolisi objekte. Nii on kujunenud olukord, kus üks ajalooline kihelkond on tükeldatud mitme valla või isegi mitme maakonna vahel.“
Kui võtta välja Eestimaa kaart nii, et proovida arvutisse üksteise peale panna praegune Eesti halduskaart, kuhu projitseerida nii muinaskihelkonnad kui kirikukihelkondade piirid ja kaardile kanda tänaseks säilinud kihelkondade kirikud, siis, uskuge mind, kandes meie maakaardile kihelkonnakirikud, saame hoopis selgema visuaalse pildi meie maast.
Kihelkondlikul identiteedil võib Eesti tulevikuarengute jaoks väga oluline tähendus saada ja siin ei saa kirik(ud) jääda kõrvalseisjaks. Kirik teeb oma tööd iga päev, aga kui seda piirkondliku identiteedi tugevdamist võtta riikliku ja rahva jaoks eksistentsiaalse ülesandena, siis on kõigil osapooltel selles ülesandes oluline osa.
Kihelkondade puhul oleks üheks identiteedi kandjaks kindlasti kirikud, mis on meil olemas. Kirikus on toimunud oluline põlvkondade vahetus ja pärast 1991. a on tulnud kirikusse teenima palju haritud noori inimesi. Seega, haritusest ja energiast pole puudus, et võtta enda õlule ka suuremaid ülesandeid. Kihelkondliku identiteedi kasvus ja tugevdamises võiks kirikul olla praegu täita väga oluline roll. Kihelkondade puhul on kõige kindlamad maamärgid kui kultuurimärgid just kihelkonnakirikud.
Kui me suudame kihelkonnakirikud muuta piirkonna elanike kogunemiskohaks, kus arutatakse piirkonna eluliselt vajalikke küsimusi, siis on uus ajastu alanud ka kirikute jaoks. Olen seda oma silmaga näinud Saksamaal Baierimaal Regensburgis, kus eestlasest kirikuõpetaja käe all ehitati sellist kirikut üles üle kolmekümne aasta ja sellel tööl oli seal edu. Miks ei võiks sellel tööl olla edu meil koduski? Kuid vajalik on väike muutus meie suhtumises kirikusse.
Kunagi küsisin Regensburgi kirikuõpetajalt, kuidas saab kirik täita korraga kahte ülesannet, olla kogukonnamaja ja samal ajal pühakoda. Vastus oli lihtne: kogukonnamaja omandab pühakoja ülesanded hetkest, kui kogudus koguneb palvusele. Siis on see koht neile, kes tulnud palvusele. Muul ajal, kui ei toimu vahetult kirikuga seotud toiminguid, on see kogu selle piirkonna elanike maja, kus käiakse oma piirkonna asju arutamas.
Me pole nii rikkad, et ehitada juurde ka kihelkonnamaju. Aga kirikud on meil olemas ja kui inimesed on harjunud nende järgi oma liikumist sättima, siis andes kihelkonnakirikutele laiema ülesande, suudame oma elu arukalt edasi viia. Kui leiame arhiividest tõendeid, et mõni vana kihelkonnakirik on ehitatud vanale hiiekohale, tasub sellestki kohalikele inimestele alati rääkida. Selline avatus toob enam inimesi kokku ja see on meie edasikestmise üks võti.

 

 

 

 

 
Peeter Järvelaid,
õigusteadlane ja ajaloolane