Kiriku koht vastupanuliikumises

Sügise alguse päeval, 22. septembril tähistatakse Eestis vastupanuvõitluse päeva, millega mälestatakse neid inimesi, kes kahe okupatsiooni vahelisel ajal 1944 püüdsid taastada Eesti riiklikku iseseisvust.

Päev algab kell 7.06 lipu heiskamisega Pika Hermanni torni. Kell 9 asetatakse pärjad Vabadussõja võidusamba jalamile Tallinnas ning kell 9.30 toimub Metsakalmistul austusavaldus Otto Tiefi ja tema valitsuse liikmetele. Riigivanemate mälestusjumalateenistus, mida aastate jooksul erinevates Eesti kirikutes sel päeval on korraldatud, toimub tänavu Tartu Pauluse kirikus algusega kell 13. Jutlustab piiskop Joel Luhamets.

Sinimustvalge innustas
Riiklikku tähtpäeva tähistati esmakordselt 2007. aastal, et meenutada sündmusi sügisel 1944, kui Saksa okupatsiooni lõppedes moodustati 18. septembril Eesti Vabariigi põhiseaduslik valitsus Otto Tiefiga eesotsas.
Paar päeva rahva innustuseks Pika Hermanni tornis lehvinud sinimustvalge asendasid 22. septembril pealinna sisenenud punaväelased punalipuga ning Eesti valitsus otsustas vabadusvõitlust jätkata eksiilis.
Otseselt küll Otto Tiefi valitsuse mälestuseks mõeldud päeva tähendust on paslik laiendada 22. septembrist 1944 alguse saanud vastupanuliikumisele tervikuna. Eriti kontekstis, kus kostab hääli, et Eesti alistus igasugust vastupanu ilmutamata. Tegelikult jätkus vastupanuvõitlus erinevates vormides ning kestis kuni Eesti taasiseseisvumiseni 1991.

Usuga võõrapärase vastu
Sel päeval on kohane meenutada kõiki neid, kes ei matnud lootust vabadusest isegi siis, kui paljude meelest oli see mõttetu, vähemalt lootusetu. Meenutada metsavendade katsumusi, poliitvangide meelekindlust ja üldrahvalikku vastupanu.
Samuti seda, et just kirik oli ainsa legaalse institutsioonina rahva usku hoidmas. Usku, mida just pealtnäha lootusetus olukorras inimene vajab.
Küsimusele, kas ja millist rolli mängis kirik vastupanuliikumises, vastab piiskop Luhamets: „Kirik oli ikkagi ainus organisatsioon, kes oma olemuselt oli okupatsiooni ajal riigivastane.“ Ta toonitab, et kuna võim oli ateistlik, sai kirik päris ametlikult peavooluhoiakust eristuda, kusjuures seda ei pandud kirikule piiskopi sõnul otseselt ka pahaks. Samuti näeb ta kiriku rolli koondada enda juurde teisitimõtlejaid, neid, kes ei tunnustanud okupatsioonivõimu ideoloogiat.
Kirikuloolane Priit Rohtmets möönab, et väga raske on kiriku tähtsust vastupanuliikumises objektiivselt hinnata, saati üheselt sõnastada, ent selge on see, et kirik tervikuna kui vastasleeri ideoloogia kandja oli okupatsioonivõimudele pinnuks silmas.
Hirmuühiskonna ülesehitamiseks püüti kirikut suruda müüride vahele, kiriklikku kuulutust võis toimetada sõna otseses mõttes vaid kirikuhoones. Vaimulikke püüti ka värvata, aga Rohtmetsa kinnitusel tuleb väga ettevaatlik olla järelduste tegemisega selle kohta, kui paljud jumalasõnasulased de facto võimudega koostööd tegid.
Samal ajal on tõsi ka, et kirik(ud) said edasi tegutseda. Välja arvatud üksikjuhtumid, jäid pühakodade uksed usklikele avatuks läbi Nõukogude okupatsiooni. Avatud uksed tõmbasid neidki, kelle esmaseks sooviks polnudki kuulda evangeeliumi. Juba fakt, et vaimulikud jumalasõna kuulutasid, kinnitab kiriku osa vastupanuliikumises.

Ajalugu polnud mustvalge
MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum esimees Trivimi Velliste eelistab perioodile hinnangu andmisel tasakaalukust: „Ajalugu ei ole kunagi mustvalge. Mustvalge pole olnud ka eesti rahva vastupanu võõrvõimule. Kõiki ilminguid tuleb näha ja mõista selles ajas, mil need aset leidsid.“
Ta nendib, et mõned ajaloouurijad tõesti väidavad, justkui olnuks meie kirik Nõukogude ajal läbi imbunud KGB agentidest, aga tuginevad nende väidete tõestamiseks KGB enda kirjalikele allikatele.
„Nõukogude ajal kutsuti inimesi „vestlusele“, mis ei erinenud palju ülekuulamisest. Inimesi ähvardati. Ja nende räägitu pandi toimikutesse kirja, rääkijale pandi varjunimi, ilma et asjaosaline sellest teadnuks,“ toob Velliste näite ning toonitab, et tänane ajaloolane ei peaks sääraste allikate põhjal tegema kaugeleulatuvaid järeldusi, nagu olnuks tegemist KGB agentidega.
Trivimi Velliste kinnitusel tuleb Eestis kirikut esile tõsta kui üht kõige olulisemat Eesti vastupanu kollet: „Kirikusse kuulusid inimesed, kes oskasid ja suutsid uskuda. Nad uskusid Jumalasse ja sellega ka paremasse tulevikku. Neil võis mõnigi kord hirm olla, aga nad olid kindlasti tugevamad kui tollane Eesti ühiskond keskmiselt.“
Liina Raudvassar