Kirikul on majanduslikult keerulised ajad

Intervjuu Läti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi Jānis Vanagsiga

Hiljuti ka Eesti meedias uudisekünnise ületanud eksitav teade Läti kahe kiriku ühinemisest sundis Eesti Kirikut järelepärimisega pöörduma Läti kiriku peapiiskopi poole. Tema lühivastus, kuidas Läti televisioonis ilmunud segadusttekitav teave oma elu hakkas elama, ilmus eelmises Eesti Kirikus. Tänases intervjuus räägib peapiiskop lähemalt oma kiriku elust ning luteri ja katoliku kiriku suhetest.

Missugused on luteri ja katoliku kiriku suhted Lätis?
Luteri ja katoliku kiriku suhted on Lätis erakordselt head. Meie sooviks on häid suhteid säilitada isiklikul, koguduste ja riigi tasandil. Samas tahame ka hoida ja sügavamalt uurida oma identiteeti ning püüame neid kahte tasakaalus hoida.

Kuidas suhtuvad luteri kiriku vaimulikud kõnelustesse katoliiklastega?
Suhtumine on erinev. Üldiselt ei ole kedagi, kes oleks vastu suuremale lähedusele luterlaste ja katoliiklaste vahel. On neid, kes on väga entusiastlikud ja tervitavad neid arutelusid, kuid on ka skeptilisemaid või isegi kahtlustavaid, kes arvavad, et katoliku kirik ei ole nõus mingite vastutulekutega ja pingutused organisatoorse ühtsuse nimel võivad omakorda ühtsuse õpetuses kõrvale suruda ja luterlikku identiteeti kahjustada.
Kõik on nõus, et kõnelused on vajalikud ja huvitavad, kui neid peetakse pühakirjale, usutunnistusele ja kirikule ustavaks jäädes. Seega huvi selle vastu, mida räägitakse, on suur. Vaimulikud tahavad teada, mida me arutame. Siiani on toimunud ainult kaks kohtumist.

Missugune on üldine olukord Läti Evangeelses Luterlikus Kirikus?
Majanduslikult on see keeruline aeg. Nii annetused kui ka sissetulekud kinnisvarast on kahanenud. Oleme pidanud oluliselt eelarvet kärpima. See on väljakutse hiljuti käivitatud pastorite palgasüsteemile, mis sõltub paljuski kinnisvarast. Aga me oleme püüdnud pastorite palgad samaks jätta.
Meil on ikka vaimulikest puudus ja kasutame mitmes koguduses ilmikjutlustajaid. Rõõm on näha häid õppureid Luteri Akadeemias.

Olete rõhutanud vaimulike palveelu olulisust. Milline on olnud tagasiside sellele suhtumisele?
Loomulikult vaimulikud palvetavad ja on seda alati teinud. Siiski, mõnikord tekib läbipõlemine. Oleme alustanud keskuse loomisega taastumiseks ja rekollektsiooniks nii vaimulikele kui nende peredele.
Alguses arvasime, et see peab olema professionaalne, ning see hoidis meid tagasi projektiga alustamast. Aga siis saime teada, et lihtne tagasitõmbumine rahus ja vaikuses koos palve ja jumalasõnaga teeb väsinud hingedega imesid.
Kohapeal on kaplan, kes ei teeskle, et ta on terapeut, vaid lihtsalt hoiab paiga palveelu. Osavõtjad on kutsutud, aga mitte sunnitud osalema. Antakse aega, et olla koos ja ka omaette, metsas või mere ääres jalutada või füüsilist tööd teha, näiteks puid lõhkuda. Toitu valmistatakse ise ja elamistingimused on väga lihtsad, sest remont on alles pooleli. Kuid sealt tullakse tagasi elujõuliselt.
Tagasiside vaimulikelt on nii hea, et peame plaani järgmise keskuse avamiseks – seekord minu piiskopkonnas. Muidugi ei piisa läbipõlemisprobleemide lahendamisest, olulisem on sellisesse seisundisse sattumist ennetada. Tegeleme sellega, et rekollektsioonid toimuks regulaarselt, piiskopid püüavad kindla aja tagant praostidega kohtuda ja praostid omakorda pastoritega.
Tegelikult tervitavad pastorid neid püüdeid väga. Piiskoppidelt oodataksegi just pastoraalset tuge, mitte nii väga asjaajamise ülevaatamist.

Küsis Hannes Heinsar