Kirikuõpetaja elas Madisel viimati 70 aastat tagasi

Harju-Madise koguduse rahvas võib rõõmustada – maikuust alates elab koguduse hingekarjane taas kiriku juures. Viimane õpetaja, kes kiriku kõrval elas, lahkus siit 1939. aastal Saksamaale.
Õpetaja Joel Siimu sõnul hävines vana pastoraadihoone ja köstrimajja koliti kolhoosikontor. Kogudusele jäi ainult kirik. Päris oma õpetajat ei olnud siin kuni 1982. aastani. Hooldajaõpetaja käis Risti kogudusest. 1982. aastast asus kogudust teenima õpetaja Juta Siirak, kes käis siia Keilast.
Nüüdne pastoraat on otse kiriku taga asuv väike maja, mida hakati ehitama juba 1986. aastal. «See on tühjale kohale ehitatud uus maja, kus on peetud palju koguduste laagreid,» räägib Siim. «Projektides esineb see hoone kirikuvahi majana. Praktiliselt on aga tegu kogudusemajaga. Esimesel korrusel on saal, üks väiksem tuba, köök. Koguduse tegevus toimubki alumisel korrusel. Kantselei saab olema samuti siin majas.»
Õpetaja Siim ja tema abikaasa, Paldiski koguduse diakon Merle Prass-Siim elavad maja teisel korrusel. Nad on just värskelt korteri sisustanud ja rõõmustavad tagumise toa aknast otse kirikule ja taamal laiuvale merele avaneva lummava vaate üle.
Et õpetaja on uues kohas alles vähe aega elanud, peavad koguduse inimesed veel harjuma uue olukorraga ja tee pastoraadi juurde avastama. Vaimulikest abikaasad, kes mõnikord kirikus kooski teenivad, on aga optimistlikud ja vaatavad rõõmsa pilguga tulevikku. Merlel pole siit Paldiskissegi pikk tee, kõigest 15 kilomeetrit.

Üks kena maakogudus
Harju-Madise kogudus ise on 500 hinge ja 182 liikmesannetajaga kena maakogudus, kus viimastel aastatel talituste ja teenistuste arvnäitajad tõusuteed käivad. «Muidu oleks meil võib-olla paarikümnene kogudus, kuid rahvas tuleb siia kaugemaltki,» möönab Siim. «Arvan, et Madise külas elab tänapäeval alla poolesaja inimese. Kohalikud muidugi ütlevad, et sellist küla nagu Madise pole olemaski, see on nõukogudeaegne nimetus. Vanasti oli siin Ranna küla. Harju-Madise on kihelkonna nimi. Siin on väga palju metsatalusid, kus elavad üksikud vanaemad, kes talveks ära linna viiakse ja suveks jälle tagasi tuuakse.»
Suvel on kirikus rohkem rahvast ka. «Talvel olen õnnelik, kui on viis kuni kümme inimest, aga suvel tuleb ikka 20–30,» märgib õpetaja, lisades, et Madise kirik on talvel täiesti soe, sest alla nulli siin temperatuur kütte olemasolu tõttu ei lange. «Kirikuhoone ise on suhteliselt noor – nii tagasihoidlikult kolmsada aastat,» muheleb õpetaja. Kuid pühakoda on siin seisnud kindlasti juba 14. sajandist.
Siin on juhtunud nii nagu mõnes teiseski Eesti paigas, kus kiriku ümbert on aastatega asustus kadunud. Madise kiriku lähim asula on Padise. «Oleme üritanud minna ka küladesse teenistusi pidama. Külarahvas on aga häbelik, et pole küllalt suurt maja jne. Tahan saata mõne koguduseliikme asju ajama, et rohujuure tasandilt ligineda. Ma loodan väga, et me külarahvani jõuame,» on Siim lootusrikas.
Kirikusse teenistusele tullakse nii jalgsi kui jalgrattaga, ka järeltulijad toovad. «Meil on selliseid kangeid memmesid, kes ütlevad, et tahavad kirikusse minna, ja siis tulevad siia terve perega, lapsed ja lapselapsed kaasas,» kiidab õpetaja oma kogudust.
Harju-Madise kogudus on kasvav, eelmisel aastal oli kaks leerirühma, leeritunnid käivad praegugi. Siia tullakse kaugemaltki. «Paljudele meeldib, et kiriku ukse pealt paistab meri. Ja meil on ka ainus kirik Eestis, mille tornis on töötav majakas. Meil soovitakse ka laulatada,» loetleb õpetaja.
Suvel muutub elu Madisel aktiivsemaks: laulatused, leerid, kuldleeripüha, ka kontserdid meelitavad rahvast kohale. Ja nagu õpetaja ütles, on pühapäeviti jumalateenistustel märgatavalt rohkem rahvast kui talvel. Küllap see, et õpetaja nüüd kiriku juures elab, toob Harju-Madise ellu hoogu juurdegi.

Tiiu Pikkur