Kirikust kui organisatsioonist

Kristlikke kirikuid saab oma organisatsioonilise struktuuri poolest liigitada kaheks vastanduvaks tüübiks: tsentraliseeritud ja detsentraliseeritud kirikuks.
Hierarhilise ehk tsentraliseeritud võimustruktuuriga kirikute peamisteks esindajateks on eelkõige katoliku, õigeusu ja anglikaani kirikud, mille kõrgemate tasandite juhtideks on piiskopid (paavst, peapiiskop, metropoliit, primaat või patriarh). Otsuste langetamine koondub sellises organisatsiooni tüübis mitte teatavatele kogudele (sinoditele, koguduse vanematele), vaid üksikute isikute kätte.
Esimese näitena detsentraliseeritud võimustruktuuriga kristlikust kirikust meenub baptisti kirik, kus koguduse tasandil võtavad otsuseid vastu koguduse vanemad ning võim otsuseid langetades on detsentraliseeritud ka kogudustevaheliselt, st kogudused on palju suuremal määral iseseisvad kui katoliku kirikus.
Ühendab mõlemat mudelit
Suur osa protestantlikest kirikutest kasutavad oma organisatsioonilises struktuuris elemente mõlemast mudelist. Omad piiskopid – kas vastavalt apostellikule suktsessioonile või mitte – on nii luteri kui metodisti kirikutes.
Piiskoppide reaalne võim võib olla piiratud mitme sinodaalse otsustusmehhanismiga või mõnel puhul, näiteks afroameerika kogudustes Ameerika Ühendriikides võidakse sõna «piiskop» kasutada üldse vaid kohaliku koguduse pastori tähenduses, ilma et kirikus sisuliselt tsentraliseeritud juhtimisstruktuuri järgitaks.
Kumb mudel võiks tänapäeva maailmas paremini toimida? Suhetes maise võimuga omab tsentraliseeritud juhtimismudel suurt eelist, sest nii saab kirik kiiremini ja ühtsemalt olulisi otsuseid vastu võtta. Kuigi varasemal ajal (olgu sajand või aastatuhat tagasi) korraldas kirik oma suhteid muu maailmaga peamiselt just sellisel moel, on tsentraliseeritud juhtimismudelil tänapäeval mitu miinust.
Protestantism pakub konkurentsi
Veel pool sajandit tagasi olid Ladina-Ameerikas pea kõik inimesed katoliiklased, kuid praegu pakuvad katoliku kirikule suurt konkurentsi protestantismi uuemad voolud, mille suuremateks esindajateks on nelipühi kogudused ja adventistid.
Anthony Gill on analüüsinud nii Ladina-Ameerika katoliku kiriku kui ka protestantlike koguduste organisatsioonilist tugevust ja nõrkust ning on leidnud, et katoliku kirikuga võrreldes omavad protestantlikud kirikud vähem võõramaiseid vaimulikke, on «isepaljunevad», kulutavad vähem ressurssi kirikuhoonete ülalpidamisele, kiriklikule bürokraatiale, vaimulike väljaõppele (sh ei nõuta tsölibaati), nende kogudused on liikmete arvult väiksemad, kuid vaimulike suhtarv koguduseliikmete kohta on oluliselt suurem kui katoliku kirikus (näiteks Brasiilias oli juba viisteist aastat tagasi protestantlikke pastoreid rohkem kui katoliku kiriku vaimulikke).
Kohanenud muutustega
Ladina-Ameerika protestantlike koguduste elu ei ole piiskopi- ega ordineeritud vaimulike keskne kui katoliku kirikus. Olulise osa koguduse vaimulikust tööst teevad ilmikliikmed (nt viivad läbi piibliõppe või palvetunde). Protestandid suudavad tegutseda majanduslikult oluliselt efektiivsemalt ja väiksema ressurssiga kui katoliku kirik.
Veel pool sajandit tagasi polnud inimestel televiisorit ega internetti. Toona oli inimeste usuline kuuluvus rohkem seotud traditsioonide ja kogukonnaga ning inimesed ei olnud otsuseid tehes niivõrd individualistlikud kui tänapäeval.
Uuemad protestantlikud kogudused on suutnud muutustega hästi kohaneda ja kasvavad Ladina-Ameerikas jõudsalt. Kui 1960ndatel aastatel oli protestante Ladina-Ameerikas umbes 2–3%, siis praegu on neid üle 15% ning iga aastaga kasvab protestantide arv umbes 3,5 miljoni võrra. Kui areng jätkub samas suunas, siis võivad Brasiilia, El Salvador, Puertoriiko, Honduuras ja Guatemala juba kümne aasta pärast olla protestantliku enamusega riigid.
Et näha kiriku arengut võimalikult õiges perspektiivis, ei tasu unustada, et sobiv organisatsiooni struktuur on vaid üks paljudest selle efektiivse toimimise tingimustest, ega sedagi, et katoliku kiriku liikmete arv maailmas tervikuna kasvab.
Alar Kilp