Kirikute tulipunktis on loodu(se) hoidmine

Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) egiidi all kohtusid 11. mail Tallinna kõrgemas usuteaduslikus seminaris liikmeskirikute esindajad, et pidada nõu, kuidas Eesti kirikud ja kogudused saaksid käituda senisest enam loodu(s)t säästvalt.

Avasõnad ütles EKNi president peapiiskop Urmas Viilma, kes kordas oma ammust üleskutset hoida kristlastena seda, mis Jumal on meile hoida andnud. Tema sõnul on kiriku jaoks üha aktuaalsemaks muutunud keskkonna, loodu(s)hoiu ja säästlikkuse küsimusega tegelemine. See ei saa olla kristlaskonnale võõristust tekitav valdkond, kinnitas Viilma ja lisas, et peame looma kirikuid ühendava võrgustiku keskkonna teemadele pühendunutest. Teel rohelisema tuleviku poole on võtmesõnaks koostöö.

Pool elu loodust hoides

Keskkonnaagentuuris töötav Peep Siim tunnistas, et on oma 40aastasest elust poole aktiivselt loodu(s)hoiuga tegelenud, aga alles hiljuti jõudis ta tõdemuseni, et teema on paslik kirikutega siduda. Unetutel öötundidel pani ta kokku projekti „Loodu hoidmine kirikutes“ kontseptsiooni ja kaasas plaani tervikuks kirjutamiseks mitmeid mõttekaaslasi kirikuringkonnast. Plaani, mis hõlmab nii probleemi kirjeldust – kliima soojeneb; elurikkus hävib; toimub tohutu raiskamine – kui lahenduste pakkumist üksiktegevuste näol, maksumuseks kujunes 136 miljonit eurot. Eesmärk on läbi viia pööre loodu(se) hoidmise kursile, võttes tarvitusele meetodid ja mudelid, mis on töökindlad ja eesmärgipärased. 

Kirik(ud) rohepöördes

Tallinna Kaarli kogudusse kuuluv kliimaekspert Laura Vilbiks nimetas, et tõuke kliimateemade sidumiseks kirikuga sai ta õpingute ajast Belgias, kus ta koges ühe anglikaani koguduse näitel kirikute aktiivsust ühiskonnas keskkonnaküsimustes kaasa rääkijana. 

Möödunud suvel Eestisse naastes uuris Laura siinsete koguduste valmisolekut teemaga kaasa minna. „Hakkasin vaikselt uurima, milline on meelsus,“ meenutas Laura. Nii oma koguduses kui laiemaltki on ta püüdnud fokusseerida küsimusi, kuidas mõelda kristlasena keskkonnast ja kliimamuutustest, aga ka sellest, milline on inimese roll Jumala loodus. 

Vilbiks rääkis plaanidest, mis on seotud 1. septembrist 4. oktoobrini peetava looduhoiukuuga. Tänavu on selle kirikuid ja kristlasi ühendava kuu juhtmõtteks „Voolav jõgi“. Kogudusi kutsutakse üles teemakuud tähistama loodu(se)le osutavate ettevõtmistega. Võiks minna õue, loodusse – teha teenistused värskes õhus, korraldada palverännakuid looduses, piknikke rohelises. Eesmärgiks on tõsta inimeste teadlikkust ning innustada teemast rääkima ja üheskoos tegutsema. 

Teema südamelähedane

„Et kohal oli nõnda arvukalt huvilisi eri kirikutest, see näitas, et huvi on olemas ja valmisolek tegutseda ka. See tegi ikka väga palju head meelt,“ jagas Eesti Kirikule vahetult seminari järel muljeid Peep Siim, üks korraldajatest. 

Ta hindab eriti rühmatöö tulemust. Grupid said ülesandeks arutada looduse hoidmise projekti, et anda tagasisidet, kui paljude dokumenti kirjutatud teemadega võiks edaspidi tegeleda ja mitmeid neist oleks mõeldav tuua kodukoguduse igapäevaellu. 

Teemad on jaotatud neljaks valdkonnaks: energeetika; elurikkuse küsimused; ressursitõhusus ja ringmajandusele üleminek; rahvusvaheline koostöö ja kogemuste jagamine. „Enamik välja pakutud ideedest – päikeseparkide rajamine ja maaküttelahendused; mitme koguduse ühised mesilastarud; energia salvestamine ja kasutamine kirikutes ja kogudusehoonetes; koguduste köögiviljaaiad ja toidukapid kiriku juurde; kogukonnale kasutamiseks töökojad jne – kõnetas osavõtjaid ning leiti, et neid saab rakendada koguduses,“ rääkis Siim. 

Murekohaks on Peep Siimu sõnul kompetentsi puudus: „Minu ettekujutuses peaks riik appi tulema oma kogemusega, peaks kirikuid nägema partnerina ja jagama oma kompetentsi. Kogudused vajavad juhendmaterjale, kuidas üritusi ressursitõhusalt korraldada. Kuidas minna üle korduvkasutuses nõudele jne.“ 

Peep Siimu hinnangul võiks kirikud ja kogudused jõulisemalt osaleda rohepöördes. EKNi arutelupäeva kogemusest näeb ta selleks head valmisolekut ja ka võimekust. Küsimus on tahtes. Kui tahetakse, siis ka leitakse vahendid. Järgmiseks sammuks nimetas ta riigi esindajatega kontakti võtmist. Aga ikka eelkõige seda, et igas koguduses rakendataks endale sobivaid ja jõukohaseid viise elu keskkonnasõbralikumaks ja loodu(s)t hoidvamaks muutmiseks. 

Liina Raudvassar