Koguduse rajamise võimalikkusest

Minu jaoks oli tohutu kergendus, kui ühel päeval mõistsin, et olen närakas. Aga närakas, keda Jumal armastab. Olin siis umbes kümnene, ning sellel hetkel muutus usk minu jaoks vanemate usust minu enda isiklikuks suhteks Jumalaga läbi Jeesuse Kristuse.
Jõudsid kätte 1990ndate alguse kiirete muutuste aastad, mil paljud eestimaalased esmakordselt märkasid, et lisaks muudele vabadustele on neil ka vabadus uskuda sellesse, mida tahavad. Meie Tartu Salemi baptistikoguduse noortegrupp kasvas otsekui üleöö 10 noorelt 80ni. Esimest korda elus nägin, kuidas täiesti tavalised usust kauged inimesed võivad leida enda jaoks tee kirikusse ja seal kohtuda Jumalaga. Aasta-kahe pärast naasid need inimesed pea kõik oma endise elu juurde, olles saanud kusagil kirja linnukese, et «nüüd on usuasjadega kõik korras».
15aastase noorukina avastasin ennast korraga juurdlemas selle üle, et kui inimesed tulevad kirikusse ja siis lähevad sealt ära, ilma et nende elud tegelikult muutuksid, siis kas ja mis on valesti kohalikus koguduses. Jumalas. Inimestes.
Veel mäletan päeva, mil Jumal murdis mu südame Tartu linna elanike pärast. Olin siis kahekümnendates tarkvarateaduste tudeng, kellel oli selge siht saada edukaks. Korraga hakkasin nägema mulle tänavatel vastu kõndivate inimeste silmi. Nendes ei paistnud lootust ja rõõmu. Tundsin nii selgelt, et ühel päeval küsib Jumal minu käest, mida ma tegin oma linnas, oma inimeste keskel selleks, et hea sõnum lootusest ja vabadusest võiks leida veel paljusid.
Kõik need episoodid on olnud osaks Risttee koguduse rajamise eelloost, mis viisid lõpuks sinna, et kaheksa aastat tagasi hakkasime väikese tuumikmeeskonnaga üha enam tundma, et Jumal kutsub meid rajama Tartusse ühte kogudust. Otsuse langetamine ei tulnud kergelt. Tundsime meeskonnana, et koguduste rajamine on nii võõras valdkond, et ei teagi, milleks üldse peaks selle pärast tulema ära oma mugavustsoonist. Ega meid väljastpooltki ülearu julgustatud seda sammu tegema, pigem kohtas ettevaatlikku ja hoiatavat tooni, et milleks rajada uut kogudust, kui Tartu kirikutes on isegi nii palju tühje pinke.
Hoolimata kõigest tundsime väga selgelt Jumala kutset minna ja rajada kogudus, mis püüaks jõuda Tartu linna kümnete tuhandete inimesteni, kelle jaoks Jumalal ning kirikul pole mingit tähtsust ning kohta elus. Sellest ajast pärineb ka Risttee moto: «Kirik teistele, kodu kõigile».
Praeguseks on Risttee koguduse rajamise algusest möödas pea seitse aastat. Tänu Jumala armule on kogudus elus ning aastatega kasvanud ja küpsenud. Oleme näinud inimesi usule tulemas ja oma elu radikaalselt muutmas, leidmas oma kutsumust ning oma usku välja elamas seal, kus nad elavad ja töötavad. Nii et koguduste rajamine Eestis on võimalik!
Üha enam on aga minus kasvanud ka veendumus, et koguduste rajamine pole mitte ainult võimalik, vaid ka äärmiselt vajalik. Uute koguduste moodustamine on kõige strateegilisem ja efektiivsem viis, jõudmaks evangeeliumiga uute inimesteni ning toomaks uuendust ja äratust olemasolevate kogudusteni. Ükski teine meetod ei taga sellist tulemuslikkust – ei suurüritused, evangeelsed programmid, koguduste uuendusliikumised, parakiriklikud organisatsioonid jmt.
Seda tõestavad sotsioloogilised uurimused ja ajalooline kogemus. Huvitav fakt on näiteks see, et Euroopas on kasvamas liikmete arvult ainult need kirikud ja koguduste liidud, kus koguduste rajamine on üks strateegilisi ja olulisi arengusuundi. Peale pragmaatiliste põhjenduste on koguduste rajamiseks aga ka selge piibellik mandaat ja läkitus.
Vaadates tagasi oma elule, ei kahetse ma kindlasti, et valisin koguduserajaja tee.
Siin on väike loetelu sellest, milles võid kindel olla sellele teekonnale asudes.
• Seiklus – teekond mis pakub põnevust, ootamatusi, avastusrõõmu.
• Muudetud elud – sa näed, kuidas Jumalast kaugel olevad inimesed võivad kogeda vabanemist, uut lootust ja rõõmu.
• Alandlikkuse kasv – ikka ja jälle jõuad punkti, kus näed, et sinu tarkus ja strateegia ei vii kuhugi. Ainult Jumal on see, kes toob elu ja vilja esile.
• Raskused – vahel tundub, et tegutsed pidevas kriisisituatsioonis, kuid selle käigus õpid raskusi veeretama Jumala peale.
• Kuningriigi levik – uue koguduse rajamine on õnnistuseks tervele piirkonnale ning olemasolevatele kogudustele, tuues esile uusi juhte, visiooni värskendust ning innovaatilisi meetodeid.
Ma kutsun sind üles paluma ühte ohtlikku palvet: et Jumal võiks su südame murda meie maa ja rahva pärast. See on ohtlik palve, sest kui Jumal seda teeb, siis oled silmitsi valikuga, kas öelda talle jah ja astuda välja oma mugavustsoonist. Mina olen täna lootusrikkam kui kunagi varem, sest näen, et üha rohkem inimesi on valmis seda tegema.

 

 

 

 
Peep Saar,
Tartu Risttee koguduse pastor