Koidu ja Eha embuses

Sattusin juuni lõpu nädalavahetusel maale, kus Koit ja Eha käeandmise asemel aina embavad ja kus lambid liigsed. Olin lestadiuslaste (täpsemalt Soome Rahuühenduse) suviseura’l.

Kogemus, mis võrreldav vaid meie laulu- ja tantsupeoga. Muhoses Oulu külje all oligi tõeline pidu vaimulike laulude ja Piibliga: viiepäevane maraton hommikust õhtuni. Korraga oli koos Tartu linna jagu rahvast, arvata 90 000 inimest. Hiigeltelki nad ei mahtunud, pea sama palju inimesi istus telgi ümber pinkidel tihedasti koos, ja lennuvälja mõõtu platsil hängivad-lebotavad hulgad said võimenduse kaudu ka kõik osa. Laupäevaõhtusel armulaual (kestis viis tundi!) osales 26 000 inimest, laualiste järjekorrad ulatusid hiigelväljaku teise poolde, jagajaiks oma poolsada vaimulikku.
Ööbiti samas autosuvilates ja telkides. Selles paljuharulises hargmaises äratusliikumises, mis umbes sama vana kui meie laulupeotraditsioon, on Soomes enamgi liikmeid kui Eestis kristlasi ühtekokku.

Justkui taevane Eeden
Lasterikka isana heldisin sealsest laste ohtrusest: hulgi kulgevais mitmikute kärudes oli paar-kolm titte, käru kõrval sibamas veel sama palju põnne, suuremad vennad-õed hängisid juba omaette kampades eraldi; loomulikult lükkasid käru isa ja ema koos, viimane tihti õnnistatud olekus. Imestasin, et väljakul sellises lastekarjas oli kosta vaid üksikute üleväsinud tittede nuttu, ja nende vanemad olid nii kannatlikud ja hellad.
Ka 4–6-aastased olid tähtsad: naelaga varustet pulgaga puhastasid nad platsi sinna pudenenud vähesestki prahist. Kärudega lükati ka ürgvanu rauku. Aga kõik viimseni said osa imelisest mõnusast rõõmsast olemisest, mida olen ette kujutanud taevase Eedeni oluna.
Muide, kõik naised olid vabad meigidopingust, puhas punnitamata ilu vaatas vastu palgeilt, mis ehedalt Looja-pärased. Omavahel öeldes: nad olid sedasi olekult vägagi seksikad, aga rikkumatult. Ka rasvunud inimesi oli haruharva näha.
Vaid üksikutele suitsusõltlastele olid erikohad väljakul, aga ega nad seal teiste pilkude all end hästi tundnud. Sinna õhustikku ei mahtunud (mõtteski) võrdsuse-usulised ega feministid, liberalismi politrukid ega kiimagurud, koomuskitegijad ega õhumüüjad. Nii puhas, loomulik ja häirimatu oli kõik.

Isiklik usk on tähtis
Siinne lugu pole koht urgitsemiseks teoloogilistes erisustes. Peaasi, et inimesed usuvad, olgu või lihtsalt. Puud tuntakse viljast. Nõustun lestadiuslastega: isiklik(!) usk ja suhe Jumalaga on tähtis; paraku meil Eestis kaovad need pühendunud muu massi sekka ära. Seevastu Muhoses sain aimduse, mis tunne on olla inimkübemena taevas pühade võimsas ühendkooris. Sellises Vaimust täidetud keskkonnas on nii lihtne ja kerge uskuda (eriti käib see noorte kohta), sest kõik muu on vaid hälve ja hale vari.
Tõsi, Leedus, Poolas, Armeenias ja Gruusias olen kogenud sarnast, aga äsja Põhja-Soomes tajusin seda eriliselt. Olen varem mõelnud, kuhu peaksin kodumaalt pagema, kui siin tehakse elu kristlasena võimatuks. Nüüd tean …
Ka ilma poolest oli eriline õnnistus me üle. Ennustati laupäevaks küll pikka vihma, mis muutnuks välja savimülkaks ja teinuks olemise tugevas jahedas tuules nadiks. Tuli aga vaid väike tiba, muidu kuldas meid kogu aja soe päike. Isegi sääsed puhus tuul viimseni ära …

Jumal on meiega
Jumalal oli varuks muidki üllatusi. Jagasime öömaja bussitäie venelastega, kes hoidsid omaette ja kellega õhtuti puruväsinuna ei jaksanudki suhelda. Viimasel õhtusöögil, tahtmata võõraina lahku minna, pärisin: otkuuda võ?
Sooh, polnudki venelased, vaid hoopis marid-komid, kes saanud usklikeks meie Anu ja Juha Väliaho misjoni kaudu! Nende väikesed kogudused elavad, kasvavad, kannavad vilja. Ja nad olid ülitänulikud, et Anu kunagi nendeni jõudis ning Jeesuse-valguse andis. Tervisi sealt siis Anule-Juhale!
Olen väga tänulik võõrustajatele Soome Rahuühendusest, kes lahkesti kutsusid ja hoolitsesid, kandes ka osa reisikulu. Ja muidugi Kõigeväelisele, kes avas taevased veekraanid alles tagasisõidu päeval. Poolel teel Tallinnast Tartusse nägime bussiaknast haruldaselt kirgast üle terve taeva kummuvat vikerkaart pitserina olnu üle. Immanuel. Jumal on meiega.
Tiit Kuusemaa