Kõledal ajal jagub unistusi ka supikööki ja tänavale

Kui ilmad külmaks lähevad, tuleb mulle Tartus olles ikka meelde elu Hiinalinna barakkides. Mitte et ma seda ise oleks tunda saanud. Käisime seal aastaid kolleegiga lapsi otsimas, kes mingil põhjusel kooli ei jõudnud. Kui keegi vastu tuli, ajasime juttu, pärast pesime ennast korralikult ja, kui vaja, desinfitseerisime. Olin tol ajal linnavalitsuse juures koolisotsiaaltöötajana ametis.
Mäletan vähemalt üht juhtu, kus rasedaks jäänud peretütar ei saanud dokumentide puudumisel arstiabi ja sünnituseks kutsuti kiirabi.
Sel aastal tõmmati viimased barakid maani maha. Aga midagi nendest on alles. Õhus. Inimestes. Leht küll kirjutas, et inimesed paigutati ümber.
Meie kogudusemaja uksest astus sisse mees, kes tahtis teise linna sõita. Küsis sõidupileti ostmiseks raha. Lõpuks selgus, et ta on hooldekodust pagenud, teises linnas elavad tema lapsed, kuid nendega suhtlemisel on kehtestatud mehele tõkend. Politsei meest ära ei viinud, sest hooldekodul polnud sõiduraha maksta, ja nii astus vennike tänavale tagasi, loobudes pakutud bussipileti ostust.

Kohtumised supiköögis
Möödunud nädalal läksin ühel päikeselisel hommikul Emajõe äärde. Kalda ääres võserikes on mõni eluase kuidagi kokku lapitud. Muidugi ei hakanud kedagi silma, sest nemad, elu eest võitlejad, olid juba linna tulnud. Turule ja tänavatele. Kerjama ja varastama.
Kella üheteistkümne paiku jõudsin koos esimeste tulijatega Pauluse kiriku supikööki. Marje, kes minu vastu lauda istus, ootas ukse taga kohmitsevat sõpra. Too oli siin esimest korda, ei julgenud kohe sisse astuda. Muheda naeratusega alkohoolikust epileptik. Aga täna on siin kõik kained, sest muidu süüa ei saa.
Marjel on see esimene talv tänaval. Ta näeb ilus välja. Õige natuke ära joonud. Ütleb, et eks lemmik on ikka viin, see Saaremaa oma. Küsin, miks ta Lubja tänava sotsiaalmajja ei lähe. «Ei taha, see on ju täiu täis,» teab naine oma standardit. Ja küsib, kuidas mina teda aidata saaksin. Ta kardab külma ja talve, sest siis amputeeritakse Maarjamõisa erakorralise meditsiini osakonnas nädalas hulk jalgu ja/või käsi.
Üle teise laua põrnitseb meid altkulmu Kuuno. Küsib, misasja ma siin üldse ajan ja kes ma niisugune olen. «Kuule,» ütleb ta siis pisukese plaanipidamise järel, «tead, pane mind Internetti üles. Kirjuta juurde, et europaberitega keevitaja otsib tööd.» Tema on saabunud öömajalt sõbra juurest.

Keda aidata?
Aastatagusest telesaatest meenub küsimus: kas teie aitaksite pigem inimest või koduta lemmiklooma. Vastus näitas, et suurem hulk vastanutest aitaks pigem looma kui inimest.
Helle Mölder Otepää kogudusest, kes tunneb omakandi inimesi läbi ja lõhki ja on juba aastaid koguduse juures diakooniatööd teinud, ütleb minu küsimust ja mõttearendust kuuldes, et inimesest saab ikka kõik alguse. Helle on selgi aastal tänu Vihti koguduse rahalisele toele toidukraami ostnud ja selle pakkidesse pannud. Vaesema aja märgina tuleb hädalisel sel aastal pakile ise järele tulla. «Ja see on hea ka, siis näevad meie elu siin kiriku juures,» tõdeb perenaine.
Koos väliseestlase Paul Vestersteiniga on kogudus juba aastaid teinud supipäeva linnakodanikele. Otepääl, talvepealinnas. Muide, Hellel on ka koguduse liikmeannetuse raamat kogu aeg taskus, et kui on, kellelt küsida, siis küsib ka annetust. «Kui ma praegu ringi vaatan, siis tundub mulle, et inimesed on väga kurvad. Ja haiged,» ütleb naine mõtiskledes.
 
Koostöö ühise asja nimel
Meretagusel Hiiumaal hoitakse pealinnas Kärdlas linnavalitsuse, diakooniakeskuse ja kohaliku koguduse koostöös avatuna pensionäride päevakeskust. Kõik, mis seal toimub, on suuresti ettevõtlike eakate initsiatiiv – aiasõprade ja tervisering, kokku tullakse ka kohaliku õpetajaga kõnelema. Diakon Triin Simson ütleb, et saarel on naabriabi tunda. Kui sügisel jõudis kirikurahvani teade hätta jäänud suurperest, siis tehti teenistustel korjandus just selle pere jaoks.
Triin lisab, et eks valehäbi sunnib mõnikord hädasolijat ka omaette hoidma. Aga abi küsida tuleb.
Mari Sild, kes viimased kaksteist aastat on Viljandis Pauluse koguduse juurde loodud laste turvakodus töötanud, nimetab samuti oluliseks koostööd linna sotsiaaltöötajatega. Nende kaudu tulevad turvakodusse lapsed, kes vanemlikust hoolest puudust tunnevad.
Ja eks vanemad tunnevad ka puudust. Pole tööd. Või on alkoholi liiga palju. Muide, sel aastal aitab sealsete laste jõulupuud korraldada kohalik Kaitseliit. Ja Mari tunneb muret, et nooremaid inimesi, kes diakooniatööd vedada võtaksid, kasvab vaevaliselt peale.

Väetimad soovid
Jõulude aegu kipuvad unistused tiibu saama. Küllap ka neil noortel, kes Tallinnas Peeteli sotsiaalkeskuses elavad. Kui üks kaasteelistest küsis, kas nende vanemad oma lapsi ka seal vaatamas käivad, muutus õpetaja Avo Üprus mõtlikuks ja meenutas, et mõnest vanemast ei tea ta midagi ja mõne ema on juba maha matnud.
Kiirel jõulueelsel ajal ei hakka ma Oleviste koguduse haldjat Riina Vändret tülitama, liiatigi vääriks ta suuremat tähelepanu. Kuulen pealgi, et ta on töine. Ei, mitte sinilindu püüdes, vaid Raua tänavas kodutuid saunatades.
Mina lähen oma sooja koju, kus kolm tühja sokki ootavad uut hommikut. Ja pererahvas pühi.

Mari Paenurm