Kõpus kujundatakse traditsioone

9. novembril 1911 iseseisvaks kuulutatud Kõpu kihelkond ja kogudus tähistas saja aasta möödumist sellest päevast pühapäeval tänujumalateenistusega.
Inimene õpib kogu elu, erineval ajal erinevaid oskusi ja erinevaid tarkusi. Alguses ollakse sõltuvad oma vanematest, sirgudes muututakse üha iseseisvamaks. Samalaadseid tähelepanekuid võib teha ka laiemalt.
Kuigi kabel oli Kõpus juba 17. sajandi teisel poolel ja praegune kivikirik ehitati 186 aastat tagasi, iseseisvus kihelkond ja kogudus alles sada aastat tagasi. Kihelkond jäi püsima ainult lühikeseks ajaks, sest 1919. aastal läks haldusõigus üle valdadele.   Vaatamata raskustele koguduse elus ei ole selle tegevust lõpetatud ja praegu võime rääkida tema arengust.
Kasvamise aeg
Meeldiv juhus andis mulle reisikaaslaseks kunagise Halliste kooli usu-, inimese- ja kodanikuõpetuse õpetaja Malle Neeroti ja emeriitõpetaja Helmut Mõtsniku, kes koguduse kunagise vaimulikuna tänujumalateenistusel kaasa teenis. Malle Neerot aga on 1990ndatel neli aastat andnud Kõpus pühapäevakooli tunde. Just vanaema tähtsuse lastelaste juhatamisel kiriku juurde me teel kõneks võtsime.
Lastetöö jätkub Kõpu koguduses ka praegu ja kristlikku õpetust saab umbes poolsada last aastas. Teadagi on sellel õpetusel suur mõju, et julgustada maailma asjadega tutvuvat koolilast iseseisvalt mõtlema ja käituma. Paraku kipuvad vanemad seda unustama ega otsi endale sageli liitlasi sealt, kus abi tegelikult kõige lähemal.
Meeldiv oli, et Kõpus oli pidupäeva jumalateenistusele tulnud laulma kohaliku põhikooli koor. Küll kippus keeruline laul pisematele hetketi üle jõu käima, ent seda südamlikum tundus esitus. Lapsi juhendas Kätlin Kink.
Igasugune kasvamine võtab aega ja võib-olla on kunagi ka Kõpu põhikooli ainekavas religiooniõpetuse tund, nagu on see Halliste põhikoolis, kus tunde käib andmas Kõpu koguduse õpetaja Hedi Vilumaa.
Pisuke karjake
Oma kunagisele karjakesele ütles sel pühapäeval jutlust peapiiskop Andres Põder, kes ühe aasta on teeninud siinset kogudust. Ta meenutas oma eelkäijat Harri Haamerit, kes oli saadetud siia juhtkonnata kogudust sulgema.
Legendaarne kirikuõpetaja palvetanud Jumala poole, sest talle antud ülesanne polnud mitte see, mida ta teha tahtnuks. Ja kui ta jumalateenistusel inimesi palunud, saadudki seejärel juhatus moodustatud. Aegamööda, kolme aastakümnega on liikmesannetajate arv enam kui kahekordistunud. 
Kirjakohta, kus Jeesus läkitab seitsekümmend jüngrit (Lk 10:1–12), aluseks võttes rõhutas peapiiskop kuulutuse olulisust. «Rahukuulutus on meie elutöö. Seda rahu on kõikjal vaja. Me oleme rahulapsed, seepärast ehitagem rahukojad enda keskele, meie hinge,» oli peapiiskopi sõnum kirikulistele.
Lisaks teenisid jumalateenistusel kaasa Viljandimaa praost Marko Tiitus ja Suure-Jaani õpetaja Kristi Sääsk ning koguduse organist Mihkel Pajupuu. Muusikalised etteasted olid täiendavalt põhikooli õpilastelt Karmel Tennemaalt, Jaanika Arult ja Teet Kaurilt.
Täitunud soov
Pühapäevast on Kõpu kiriku käärkambris avatud iseseisvat kogudust teeninud vaimulike tänusein, mille pühitses peapiiskop. See on kenaks märgiks, et 1946. aastast kogudust jutlustajana 17 aastat teeninud Märt Juhkami palve täide läks.
Nimelt saatnud ta igal aastal konsistooriumisse kirja sooviga, et kogudusse saadetaks agenda, kirikuseadustik ja õpetaja. Seda meenutas järgnenud koosviibimisel Kõpu mõisas, kus asub kool, õpetaja Hedi Vilumaa.
Viimane oli ette valmistanud põhjaliku slaidiprogrammi kiriku ja koguduse ajaloost. Ettekandest jäi kõrva, et Kõpu kihelkonnal ei jõudnud välja kujuneda oma rahvariideid, ka rahvalaule on teada vaid paar.
Noore koguduse ülesandeks on aidata kujundada kohalikke traditsioone, ütles õpetaja. Koos kogukonnaga suudetakse seda kindlasti. Pidupäeval tänati neid, kes on panustanud koguduseellu.
Rita Puidet