Kui suur on Jumala hool, et ta meid aitab ka argimuredes

Käes on taas looduhoiukuu ja kristlasi üle kogu maailma on kutsutud seda tähistama. Eesti Kirikute Nõukogu on seda teinud ning esimesed sündmusedki on juba toimunud ja nii mõnedki veel ees. Teeme seda ikka selleks, et üheskoos erinevatel teemanädalatel mõelda, palvetada ja tegutseda loodu hoidmise nimel.

Üle kõige aga on meid sellel ajal kutsutud Jumalat, meie Loojat tänama ja austama kõige selle eest, mille keskele on ta meid asetanud elama. Piibli Psalmide raamatus on laulik eriliselt sõnadesse seadnud Looja tänamise läbi loodu vaatlemise ja oma tähelepanekute.

Ühed minu jaoks tähendusrikkad salmid on Ps 8:4–5: Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud, siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimesepoeg, et sa tema eest hoolitsed?

Jumal on mõelnud ja mõtleb meie peale iga päev ammu enne seda, kui meie tema peale mõtlema hakkame, samuti kannab ta meie eest hoolt ammu enne seda, kui me tema hoolt ja abi oma elus märkame või selle eest oma tänupalveid taeva poole saadame.

Jagan seekord ühte isiklikku lugu, mis on jäänud mind saatma ja millele ma ikka ja jälle tagasi mõtlen ning mis on minus tekitanud suure aukartuse nii Looja kui ka kogu loodu vastu.

Kutsun seda nelipüha imeks ehk kui inimesed aidata ei saa, siis saadab Jumal sulle linnukese appi. Enne suuri pühi on ikka tavaks meil ühisel talgupäeval pühakoda koristada. Mind panid aga sel korral muretsema kiriku võlvide päises koltunud ja suured ämblikuvõrgud. Kuidas sa suunad inimesi vaatama võlvide krohvikihi alt välja puhastatud maalinguid, kui neid katavad ämblikuvõrgud?

Mitte kellelgi polnud välja pakkuda ka ühtegi head lahendust, kuidas neid sealt ära pühkida. Oli vaid mu peas tiirlev küsimus, kuidas neist küll vabaneda. Küsimus viis nii mõnelgi öösel mu une. Talgupäeva hommikul, kui olin kiriku uksed avanud, lendas sisse tihane. Ma ei märganud muud teha, kui teda sealt välja ajada.

Kuid linnuke oli järjekindel ning lendas ikka ja jälle tagasi ja seadis end kroonlühtri kinnitusketile istuma, kuni toodi kased ja meie tähelepanu läks nende paika sättimisele. Kui kased olid oma kohad leidnud ja pühakoda pühadeks kaunistatud, meenusid mulle taas need ämblikuvõrgud võlvidel.

Suur oli mu imestus, kui nägin, et ühe võlvi päis oli imekombel puhtaks saanud. Hämmastusega tuli tõdeda, et see sai olla vaid linnuke, kes seda oli teinud. Kuid sellega see lugu veel ei lõppenud, olid ju teiselgi võlvil need häirivad ämblikuvõrgud.

Nelipühade hommikul läksin enne jumalateenistust kirikusse viima puhtaid altarilinasid.  Kirikuaeda astudes nägin vilksamisi taas väikest tihast ühel haual istumas. Avasin kirikuuksed ja nii lendas temagi sealt sisse otsejoones puhastamata võlvi kroonlühtri kinnitusketile end n-ö seal taas istuma seades.

Nii ma siis teda seal vaatasin ja küsisin: Kas sul jäi töö pooleli? Ja linnuke tõusiski võlvi alla ning tõmbas oma tiivaga sealt ära ka need ämblikuvõrgud. Nii sai meie pühakoda nelipühadeks puhtaks ning sellisel imelisel kombel minu mure lahendatud.

See lugu elust enesest on pannud mind mõtlema selle üle, kui suur on Jumala hool ja meie peale mõtlemine, et ta meid aitab ka meie väikestes argistes muredes, mis meid vaevavad. Ja kui palju enam on ta meie peale mõelnud oma Pojas Jeesuses Kristuses, kelle läbi on kinkinud meile igavese elu.

See lugu toob esile ka tõsiasja, kui vähe me tegelikult Jumalat usaldame või tema igapäevast hoolt märkame, selle ees vaikseks jääme ja palves täname. Samas kasvatavad sellised lood ning teatud mõttes Jumala armastuses kantud õppetunnid meid Loojat ja tema loodut armastama ja hoidma.

Astugem siis sellel kuul ja igal päeval oma Issanda ette tänuliku südamega, et olla ka ise tema hoolimise ja armastuse kandjad siin maailmas oma mõtetes, sõnades ja tegudes oma igapäevaseid valikuid tehes.

Katrin-Helena Melder

misjoni ja looduhoiu assessor

---

Assessor Melderi jutt inspireeris Roland Tõnissoni, kes selle luuletuseks vormis:

Ämblikuvõrk kiriku võlvide all