Kuidas pimedad saavad Jeesuse kaudu nägijaks

Suvepealinna peamagistraali äärest Riia maan­teelt leiab õdusa paiga, kolmetoalisest korterist rajatud Pärnu pimedate ühingu kontori-kodu, kuhu vähemalt kord kuus seab sammud ka Eliisabeti koguduse õpetaja, praost Enn Auksmann, et jumalasõna järele janunejatele piiblitundi pidada. Hea koostöö on ka kurtide ühinguga, kinnitab vaimulik.

Aeg on kiire kaduma ja inimese mälu teadagi lünklik, nii ei meenu praegu Pärnus kellelegi, kunas koguduse ja pimedate ühingu koostöö algas. Ühingu esimees Juta Adams, kes süsteemis töötanud 16 aastat, teab, et vaegnägijad on kogu selle aja kogudusse oodatud olnud.
Enn Auksmann, kes teenib koguduses praeguse peapiiskopi Andres Põderi järel 2004. aastast, ütleb: «Pärnus on ammusest ajast välja kujunenud koostöö puuetega inimestega ja minule on see olnud meeldiv. Kindlasti ei ole see ainult kiriku teene, vastutulelikkus on olnud erinevate organisatsioonide poolt.»
Ta on tänulik ka kurtide ühingule, kes on andnud tasuta tõlgi, et soovijad saaksid leeris käia. «See on vabatahtlik töö, kogudusel on olnud väga kerge koos töötada,» ütleb õpetaja.

Laiendab silmaringi
Ühingusse kuulub 147 vaegnägijat, aktiivseid on 30 ringis, umbes pooled neist jõuavad piiblitundi. Teistele eeskujuks võib arvata 1954. aastast ühingusse kuuluva Mare Kurvitsa ja 1964. aastast ühingu liikme Hilda Paulbergi – võimalusel on mõlemad õpetaja jagatud tarkusi kuulamas. «Imetlen neid inimesi, küll nendel on eluenergiat,» tunnustab naisi Juta Adams.
Kauaaegne ühingu liige Villem Ravel oli koos saatjaga esimest korda piiblitunnis detsembris. Piiblisõna ei ole talle küll võõras, sest võimalust mööda on ta käinud vabakoguduses teenistusel. Nagu paljude ühingu liikmete, nii sõltub ka tema elu suuresti sellest, kuidas ta saatja saab.
67aastane Villem üksi linnas ei liigu. Tema jaoks on tänava ületamine ja bussiliiklus valus teema, millest ta ei taha rääkida. Villem teab suurepäraselt, missugune on maailm, on sõjaväes käinud, kuid jäi paarkümmend aastat tagasi silmapõletiku tagajärjel pimedaks. Kuni abikaasa elas, oli lihtsam. «Elada tuleb, muud pole midagi,» loodab ta Jumala juhatusele.
Igavikupühapäeva ja kirikuaasta alguse vahele jääval neljapäeval tunnustas Villem õpetajat: «Väga hea tund oli, ta oskab hästi ja arusaadavalt rääkida, läheb hinge. Tema jutt laiendab tunduvalt silmaringi. Kuulad ja hakkad paratamatult usu ja elu üle mõtlema.»
«Koolis «ürgajal» piiblitarkust ei õpetatud, kodus ja ühiskonnas sellistel teemadel ei räägita ning neid ei analüüsita. Keegi meist fanaatiline usklik pole, aga hinges on igatsus jumalasõna järele,» lisab Juta.

Erinevad huvid ja ootused
Jutukas ja elavaloomuline Juta on nõus ühingu ja selle liikmete elust pikalt kõnelema. Ühel aastal kutsuti vaegnägijatele rääkima eri koguduste vaimulikke ja külastati ka ise erinevaid kirikuid. Juta sõnul lõid kaasa needki inimesed, kes muidu kirikust eemale hoiavad. «See oli väga huvitav,» oli lühike hinnang.
Väikese köögi, üle 1300 pimedatele mõeldud raamatuga raamatukogu, kantselei ja saaliga armas kodu on paik, kus koos käia ja kuhu tulla. Inimesed on erinevad, nägemisvõimegi erinev, seepärast on ka soovid erinevad. Nii püüab Juta oma abilistega pakkuda siin mitmekülgset tegevust. Soovijatele korraldatakse koolitust, kuidas pimedana hakkama saada, toetatakse pereliikmeid, peetakse ühiselt rehabilitatsioonilaagreid, tähistatakse tähtpäevi.
Põhitegevusena nimetatakse kabe-maleringi, mälumängu, matku, viktoriini, koduste klubi Elurõõm. Viimane on väga pika traditsiooniga ja tegutseb nõukogude perioodist, kui osa inimesi töötas kodus. Kodune harjategemine kadus küll ära, aga inimesed tahavad ikka koos käia. Külla kutsutakse ka huvitavaid külalisi.
East sõltumata püütakse elust rõõmu tunda, sellest ka klubi nimi. «Kui oleme nägemispuudega, tuleme kokku sellistena, nagu oleme. Kohtume kirjanike ja arstidega, külastame muuseume, sõidame ka Pärnust kaugemale,» selgitab Juta. Kui kellelgi tuleb idee, hakatakse seda arendama, pannakse grupp kokku ja tehakse ära.
Igal teisipäeval koguneb kabe-malering, korraldatakse võistlusi ja sõpruskohtumisi. Kabelaud on pimedatele nägijate omast erinev, süvistatud, nupud on märgistatud. Kujutage endale ette, kui palju keerulisem on kabet mängida, kui peate nuppe kompima. Koos käiakse ka laulmas. «Ise tehtud, hästi tehtud asju eri vallas on palju,» ütleb Juta.
Nii nagu mujal Eestis, on ka Pärnus populaarsed väljasõidud. Õnneks on ka riik pimedatele ja sügava puudega nägijatele appi tulnud ja nii võivad nad Eesti piires koos saatjaga tasuta sõita. See annab võimaluse külastada huvipakkuvaid muuseume. Mäletan üht pimedat pärast televiktoriini ütlevat: «Kuidas ta ei mäleta, mitme külje peal on Big Penil kell, ise käis veel vaatamas!»
Uskuge, pime laseb endale kõike väga täpselt seletada ega unusta seda nii kergelt kui nägija. Ja Juta seletas õhinal, kuidas peatselt on plaanis jälle Tallinna minna. Seal juba uudistamist jätkub.

Valmis õppima
Juba kaua aastaid kasutavad pimedad võimalust õppida massööriks. Riigi iseseisvuse ajal on loodud pimemassööride ühing, mis pakub pooleaastast koolitust ja praktikat. Koolitusele pääseb töötukassa kaudu ja see on soovijale tasuta. Juta Adams ütleb, et kui inimene kahtleb, kas koolitusele minna, siis tema kindlasti julgustab minema.
Kuna ühinguga on liitunud uusi inimesi, oli sügisel soovijaile punktkirja kursus. Louis Braille’ loodud kirja õppis edukalt selgeks viis inimest. Oskajad ütlevad, et seda pole raske õppida ja kes harjunud, kasutab ka punktkirjamasinat päris osavalt. Selle plõgin meenutab kirjutusmasinat. 4. jaanuaril aga tähistasid ühingu liikmed ülemaailmset punktkirjapäeva. Teine oluline tähtpäev nende elus on valge kepi päev, mida peetakse 15. oktoobril.
Mida vaegnägijad õppida tahavad, on arvuti kasutamine. Ka praegu on Pärnus tekkinud grupp huvilisi, aga kohapeal õpetajat ei ole. Ära tuleb õppida kümnesõrmesüsteem, vaja on häälprogrammiga arvutit. «On vaja jälle projekt kirjutada,» arutleb Juta oma tööplaani üle. Sinna kuulub ka veebruaris toimuv infopäev, kus sotsiaaltöötajatele tutvustatakse vaegnägijate elu ja sellega kaasnevaid iseärasusi, ka probleeme.
On hea, et linnavalitsus tasub kontori-kodu halduskulud, kohalike omavalitsuste liit toetab ühingu projekte, firmad annavad suvise laagri tarbeks oma toodangut. Kellel on ettevõtlikkust ja soovi kodust välja tulla, saavad maailma kogeda ja omal moel näha.
Rita Puidet

Eesti Pimedate Liit
Liitu kuulub 16 liikmesühingut.
Eesmärgiks on kaitsta nägemispuudega inimeste huve, esindada neid riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil.
MTÜ Pärnu Pimedate Ühingul on 147 liiget.