Külaskäigul suursuguse ja rikka ajalooga linnas

Meie kauaoodatud reis Peterburi sai alguse vihmasel ja tuulisel 11. mai varahommikul pealinnast. Tuuline ilm saatis Tallinna Jaani koguduse reisiseltskonda tegelikult terve reisi vältel.

Piiriületus möödus giidi hinnangul edukalt (saime hakkama kahe tunniga). Edasi kulgesime mööda Venemaa avarusi Peterhofi suunas. Teel akendest välja vaadates üllatas paras korralagedus igal pool. Kuid suursugune Peterhof võttis meid vastu vihmaga, mis õnneks ei suutnud sealset sära ja ilu tumestada. Pargi suurus tekitas võimsa tunde. Eriti meeldejääv oli pargi ülesehitus – iga paarisaja meetri järel oli originaalne purskkaev, hoone, ausammas vms. Pärast giidiga ringkäiku einestasime kohale sobivalt kaldaäärses restoranis – paremat borši ei ole varem saanudki! Siin võis ennast tunda nagu ehtne tsaar. Pargist lahkudes oli tunne, et aega jäi napiks, nii suur ja ilus oli kõik.
Edasine sõit viis juba reisi sihtpunkti Peterburi. Järjekordselt saime aimu Venemaa mastaapsusest – laiad ja pikad tänavad, pikad kortermajade read, hulgaliselt kõrghooneid. Mis seal salata, saime omal nahal tunda ka tõelist «propkat» (loe: suursugune ummik), mille tõttu hilinesime õhtusöögile ligi tunni, kuigi varuaega oli kaks tundi. Selle korvasid aga kiiresti head söögid ja sisukas kultuuriprogramm.
Laupäeva esimene peatuspunkt oli Ermitaaž. Sisenenud edukalt muuseumide muuseumi jagunes grupp kaheks. Kultuuri- ja kunstielamuste tuur võis alata. Ermitaaž on nii suur, et sealsete vaatamisväärsustega tutvumine võib võtta aastaid.
Seekord oli minu eredamaks hetkeks Katariina II ajal ehitatud hoone ehk Väikse Ermitaažiga tutvumine. Kui öeldakse, et iga eestlane peab käima ära Nuustakul, siis sama nõue kehtib ka Ermitaaži kohta. Järjekordselt tajud, kui suur ja võimas on ikka Venemaa mastaap ja ajalugu.
Teise poole päevast veetsime laevas, nautides vaateid Peterburile. Tänu heale giidile oli sõit Neeval tõeline luksus! Sai kultuuri ja ajalugu uue vaatenurga alt. Külastasime ka kahte olulist pühakoda – Spas na Krovi (Verelunastuse) kirikut ja Kaasani katedraali. Verelunastuse kirik jättis nii oma loo kui sisemusega unustamatu mulje: kõikjal mosaiigid, mis olid eranditult valmistatud vääris- või poolvääriskividest.
Õhtuks oli kogunenud nõnda palju positiivseid emotsioone, et kui olime jalutades hotelli jõudnud, tuli uni kiiresti.
Pühapäeval oli kavas meie reisi põhieesmärk – Peterburi Jaani kiriku külastamine. Reisi olid korraldajad hästi planeerinud. Pinge kruvis iga päevaga ülespoole, kuni oodatud sündmus oli käes. Sellele eelnes hommikul veel luterliku kalmistu ja mõningate kirikute külastamine.
Kuid Jaani kirik oli kohe nagu oma. Siin polnud liigset kulda ega karda, mis on iseloomulik enamikule õigeusu pühakodadele. Jaani kirik ise on väga ilus oma lihtsuses. Kuna allakirjutanu abikaasa on sisearhitekt, siis ei saa ma märkimata jätta, et Peterburi Jaani kiriku interjöör (autor Juta Lember) sai Eesti Sisearhitektide Liidult 2011. aasta ajaloolise interjööri preemia. Nautisime kiriku soojust ja kodutunnet mitu tundi, olles nii kooriproovis kui jumalateenistusel. Kahe koguduse kokkusaamine jäi kahjuks põgusaks. Kas ei olnud see täpselt kokku lepitud või oli asi milleski muus, kuid tee ja sõrnikud jäid seekord proovimata. Eks teeme seda järgmine kord. Meil on ju koht, kuhu minna.
Suur tänu reisifirmale Germalo, meie võrratule giidile Ervinile ja Tallinna Jaani kiriku poolsele reisikorraldajale Aivile. Suur tänu ka kõigile reisilistele, kes tegid sellest sõidust meeldejääva elamuse!
Urmo Kesküla