Kuressaare Laurentiuse kiriku kellad 100

Jõululaupäev sada aastat tagasi oli Kuressaares eriti eriline. Pärast enam kui üheksa-aastast vaikust kõlasid linnas jälle kirikukellad.  

Meenutame, et peaaegu kõik Saaremaa ja Muhu kirikute tornikellad – luteri ja õigeusu kirikute peale kokku ligi sada – evakueeriti 1915. aasta augustis ilmasõja eest Venemaale. 1920. aastate alguses püüti neid tagasi saada, ent edutult.  

Laurentiuse kogudus kaotas neli kella – kaks neist olid valatud  17. sajandil, üks aastal 1845. Neljas oli ilmselt keskaegne, kuna selle kohta on dokumentides öeldud, et kellal oli „vanaaegne arusaamatu ladinakeelne kiri“. Kellad kaalusid 3, 3, 12 ja 20 puuda; näib tõenäoline, et üks kolmepuudastest oli kalmistukell.

Kui kogudused olid ilma kellata

Kelladeta aega kirjeldatakse koguduse kirjas konsistooriumile  1923. aastal nii: „Praegu on siinsed kogudused kas koguni ilma kelladeta või on üles pandud endised mõisate nõnda nimetatud „söömakellad“, mis oma väiksuse tõttu kiriku kellade otstarvet täita ei suuda.“ 

Ilmselt käib see jutt ka praegu kirikus eksponeeritud väikese kella kohta, mis arvatavasti ongi pärit mõnest mõisast, kus ta muuhulgas ka rahvast sööma kutsus.

Olukorra võttis kenasti kokku ajaleht „Meie Maa“ (02.07.24): „Sõda on laastanud meie kirikutornid neist äratusabinõudest ja kirik tunneb ennast nagu vaeselapsena.“

„Teguri” asus kirikukelli valama

Laurentiuse kirikule uute kellade hankimine võeti tõsisemalt päevakorda 1923. aastal, kui suvel korraldati kellade kapitali saamiseks näitusmüük, mis tõi sisse 112 330 marka.

Koguduse esimees Trei alustas läbirääkimisi  „Teguri“ tehasega Tartus. Peamiselt põllutöömasinaid  teinud „Tegur“ alustas kirikukellade valmistamist alles 1922. aastal, kui valati kell Kursi kirikule. Vaatamata vähesele praktikale olid Tartu valumeistrid saavutanud juba arvestatava taseme. „Teguri“  reklaamlause kõlas: „Valmistame igas suuruses mahedahäälseid kirikukelli“.

Muuseas, tol ajal oli see ainus võimalus kodumaalt uusi kelli saada. Alternatiiv olnuks Saksamaa. Koguduse esimees leppis „Teguriga“ kokku, et kellad tulevad 8- ja 17puudased ehk siis 130- ja 280kilosed, kuna need suurused pidavat hästi kokku kõlama.

Vahemärkusena olgu öeldud, et „Tegurist“ said endale kellad veel mitu saarte kirikut: Kuressaare Nikolai, Muhu, Emmaste, Mänspe ja Reigi. 

Kellade tekstid ladina keeles

Koguduse eestseisus kooskõlastas kellade tekstid. Pealiskirjad otsustati teha ladinakeelsed. Selle erandliku otsuse tõenäoliseks põhjuseks oli asjaolu, et Laurentiuse kirikut kasutasid nii saksa kui eesti kogudused ja sooviti leida ühte või teist mitte eelistav lahendus.

Kes teksti välja mõtles ja kes tegi tõlke – pole selge.  Tollases tõlkes kõlab suure kella pealiskiri nii: TULGE MINU JUURDE KÕIK, KES TEIE VAEVATUD JA KOORMATUD OLETE. SEE KELL SAI VALATUD AASTAL 1924 PÄRAST KRISTUST KELLA ASEMELE, MIS SÕDIJATE VENELASTE POOLT SÕJA AJAL VENEMAALE ÄRA VIIDI.

Väikesel kellal on kiri: AU OLGU JUMALALE KÕRGES, lisaks kordub lause kella Venemaale viimise kohta. 

 Pühitseti kolmandal advendipühapäeval

Kellade valamisel oli mõningaid tagasilööke. Näiteks teatati tehasest, et seoses tina hinna tõusuga Inglismaal lähevad ka kellad kokkulepitust kallimaks. Ja kuna kaheksapuudase kella mudelit ei leita, tehakse väiksem kell puuda võrra raskem.

Ka nihutati valumeistri haiguse tõttu tähtaega. Ent 10. detsembril võis koguduse esimees teatada, „et see päev on kätte jõudnud, mil meite kiriku kellad on siia jõudnud ja oleme väga tänulikud, et Jumal seda korda on saatnud“.

Kellade pühitsemise päevaks määrati kolmas advendipühapäev,  14. detsember. Õpetaja Nikolai Bäuerle pühitsemise kõne lähtus kellade pealiskirjadest: „Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete“ (Mt 11:28) ja „Au olgu Jumalale kõrges“ (Lk 2:14).

Esinesid eesti ja saksa koguduste laulukoorid. Eestseisus otsustas, et „kellad saavad helistatud esimest korda, kui Jumal kõik hästi korda saadab, jõululaupäeva õhtul kahe koguduse jumalateenistuse vahel“. Nii ka sündis.

Märkimisväärne on asjaolu, et samal päeval kui linnarahvast rõõmustasid Laurentiuse kiriku kellad, helises esimest korda ka Nikolai kiriku uus tornikell, mis muuseas valati samuti „Teguri“ tehases. 

Juhan Kilumets

kunstiajaloolane ja restauraator