Laske lapsukesed tulla … või siis mitte?

Tublid vanemad on korduvalt pöördunud minu poole küsimustega, mis on seotud laste osalemisega armulaual. 

Kas nad võivad võtta armulauda koos ülejäänud kogudusega? Või õpetaja hoopis õnnistab neid? Kuidas seletada oma lapsele, miks mõni laps saab armulauda, teine aga mitte? Meil on vaimulikke, kes jagavad armulauda kõikidele lastele, ja on neid, kes ei jaga ühelegi. Püüan järgnevalt lühidalt selgitada põhimõtteid, mille alusel lapsi armulauale lubada.

Kirikuseadustik ütleb

Kirikuseadustik on pärast 2020. a 1. novembrit kehtima hakanud redaktsioonis laste armulaua küsimuses äärmiselt napisõnaline, sedastades vaid järgmist: „Ristitud laps võib armulauda vastu võtta koos vanema või hooldajaga.“ 

Siiski on selles paragrahvis toodud välja kaks olulist punkti, millest juhindudes võib lapsele armulauda jagada.

Laps on ristitud …

Esiteks peab armulauda sooviv laps olema ristitud. Ristimise kaudu võetakse laps kristliku Kiriku osadusse (jumalateenistuste ja kiriklike talituste juhendi [edaspidi JTJ] (nr 646) ning EELK põhikirja kohaselt (§ 7) on EELK liige igaüks, kes on „ristimise kaudu või muul kirikuseaduses kirjeldatud viisil kiriku liikmeks vastu võetud“ („muul viisil“ saavad EELK liikmeteks näiteks laste ristimist tunnustavate konfessioonide liikmed, kes läbivad EELK liikmeks saada soovides leerikursuse, kuid keda enam uuesti ei ristita).

… tuleb koos täiskasvanuga

Teiseks jagatakse armulauda lapsele juhul, kui ta on tulnud koos vanema või hooldajaga. Oluline on täiskasvanud saatja olemasolu, kes seadustiku sõnastuse avarust arvestades võib olla nii bioloogiline vanem, hooldaja, eestkostja kui ka minu isikliku arvamuse kohaselt näiteks pühapäevakooliõpetaja, kes tunneb hästi enda usaldusaluseid (paljudes kogudustes on kombeks, et pühapäevakoolilapsed tulevad armulaua ajal kirikusse, et vaimulik neid õnnistaks).

Paljud tänased koguduseliikmed on ise konfirmeeritud ajal, mil konfirmatsioon ja esimene armulaud olid omavahel lahutamatult seotud ning armulauaosadus oli selle päeva vaieldamatu kõrghetk. Tänaseks päevaks on konfirmatsiooni tähendus avardunud. Kui lugeda talituste käsiraamatust konfirmatsiooniküsimust, siis selles ei keskenduta enam luterliku õpetuse omandamisele, vaid kõneldakse tahtest „elada evangeelse luterliku kiriku liikmena koguduse keskel ning kuulata Jumala sõna ja osa võtta pühast armulauast, kuulutada head sõnumit Jumalast sõna ja teoga ning teenida oma kaasinimesi Jeesuse Kristuse eeskujul“ (KR III: 58).

Konfirmatsioonitalituse läkitamise osas (mida võib õigupoolest nimetada kogudusse vastuvõtmise deklaratsiooniks) kinnitatakse: „Teil on nüüd kõik koguduseliikme õigused ja kohustused. Tänasest edasi saate te iseseisvalt armulauale tulla.“ (KR III: 59) Leerikursusel õpitakse iseseisva kristliku elu jaoks vajalikke teadmisi ja oskusi, mis konfirmatsioonitalitusel avalikult ja teadlikult omaks tunnistatakse.

Läkitamises nimetatud õigused ja kohustused võib ristitu omandada pikema aja jooksul. EELK kirikuseadustiku kohaselt on konfirmatsiooni miinimumiga 15 aastat (KS § 15 lg 1), s.t koguduse liikmeks võib saada juriidilises mõttes alaealine. Sellele vaatamata saab ta õiguse iseseisvalt osaleda armulaual, olla ristivanemaks, teoorias ka õiguse laulatada oma abielu (kui kohus on alaealise teovõimet laiendanud abielu sõlmimisega seotud toimingute teostamiseks ning abielu on riiklikult sõlmitud), ristida oma lapsi ja lasta ennast kiriklikult matta. Samuti ka õiguse täiskogu liikmena olla koguduse juhtorganite valija.

Täisealisena lisanduvad õigused, mis on seotud majandusliku vastutusega koguduse ees, muu hulgas õigus kandideerida koguduse nõukogusse (KS § 208).

Seega keskendub konfirmatsioon teadliku vastutuse võtmisele kristlasena nii koguduses kui suhetes kaasinimestega ning armulauaosadus on siin kahesuguse tähendusega: see on (1) koguduseliikme õigus ja samaaegselt (2) koguduseliikme kohustus (PK § 51).

Mis on muutunud

Kirikuseadustiku viimane redaktsioon ei eelda enam armulaual osalemise eeldusena teadlikkust Issanda sööma­aja tähendusest, mis on olnud läänekristlusele omane tunnusjoon. Katoliku kirikusjagatakse armulauda lastele „nii vara kui võimalik“ (CIC 1983, can. 914) ning kaanon 913 eeldab, et laps mõistaks „Kristuse müsteeriumi“ vastavalt oma võimetele. Luterlikuski kirikus on rõhutatud väärikat ja teadvustatud valmistumist armulauaks. Lähtekohaks on Pauluse juhised 1Kr 11:27–29, kus Paulus hoiatab armulaual vääritu osalemise tagajärgede eest. 

Õigeusu kirikus näib rõhuasetus olevat rohkem armulaua jumalikel omadustel, mistõttu armulauda jagatakse ka ristitud ning võitud sülelastele, kellelt ei saa eeldada teadlikkust sellest, mis toimub.

Kirikuseadustik küll enam ei eelda, et lapsi kuidagi eriliselt armulauaks ette valmis­tataks, neile eakohaseid selgitusi jagataks, kuid selline koolitus on igati teretulnud. Seda võivad endiselt teha nii lastevanemad, pühapäevakooliõpetajad kui ka koguduste vaimulikud. Oluline on see, et laps suudaks eris­tada armulauda teistest söömaaegadest, et armulaualeib on palju rohkem kui vaid üks eriline „küpsis“.

Kuidas toimib vaimulik

Jumalateenistuse juhend (nr 187) peab heaks seda, kui lapsele jagatakse armulauda samal viisil, kui tema vanemad või saatjad seda teevad. Kuna lapsele karika jagamine võib tekitada küsimusi kaaskristlastes ning olla ebakindluse allikaks ka vanematele (laste ja alkoholi suhe on tänases Eestis küllaltki aktuaalne), on parim jagada lapsele armulauda sissekastmise (intinctio)teel ning jagada samamoodi ka vanematele.

Kui koguduse vaimulik ei ole kindel, kas koos täiskasvanuga armulauale tulnud lapsele armulauda jagada, peab ta vajadusel täpsustama, kas laps võtab armulauda või teda õnnistatakse (JTJ 186). Armulaua jagamise sujuvuse mõttes oleks hea, kui laps(ed) põlvitaks(id) altarivõrel oma vanema või saatja vasakul käel või astuks liikuval laual jagamise korral jagaja juurde koos oma saatjaga, et vaimulik saaks vajadusel asjaolusid täpsustada.

Igati tervitatav on õpetada kirikulisi (lapsi, kes tulevad armulauale ilma saatjata, ning leerilapsi) andma selgelt märku, et vaimulik neid õnnistaks. Selleks asetab armulaual osaleja enda parema käe rinnale (JTJ 185) või vasakule õlale. Halba ei tee seegi (eriti koguduses, kus ei olda regulaarsed kirikulised), kui enne jumalateenistuse algust informeeritakse vaimulikku, et tullakse armulauale koos lastega ja kas nad saavad armulauda või neid õnnistatakse.

Lapsed on oodatud

Seega on EELK praktikas koos täiskasvanud koguduseliikmetega oodatud armulauale ka nende lapsed, kui on täidetud eelnevalt avatud kaks tingimust: laps on ristitud ning on armulaual koos täiskasvanud saatjaga. Vaikimisi võiks eeldada ka teadlikkust armulaua tähendusest.

Joel Siim,

Tallinna toomkoguduse abiõpetaja