Laulupidu on meie enda oma, Eesti asi

2007. aastal olin Washingtonis ning me pidime õpilastega tutvustama oma isamaad Eestit. Mida me siis joonistasime? Laulukaare koos lauljatega – see oli meie meelest Eesti sümbol.

Aastal 2000 olin Roomas üliõpilaste konverentsil. Iga riigi esindajad pidid oma maad tutvustama, aga mina olin ainuke eestlane. Öeldi, et eestlased on ju laulurahvas. Mida ma pidin tegema? Saal oli rahvast täis. Mina ja minu hea itaallasest sõber laulsime saalitäiele kuulajatele laulu „Kui Kungla rahvas“. Eeskujuks võtsime 1999. aastal laulupeol kõlanud selle laulu Pirjo Levandi ja Mati Kõrtsi ooperlikus võtmes esituse.

Tõsi – me laulsime ainult paar fraasi – ja siis lõpetasime ootamatult ära. Kuna järgnes maruline aplaus, siis küsisin pärast, et miks meeldis. Vastus oli, et me tegime nii lühidalt. Šoti pika torupilli muusikapalaga me Roomas tõesti ei konkureerinud. Roomas ja Washingtonis aga teati eesti muusikakultuuri ja osati korduvalt nimetati Arvo Pärdi nime. Eesti on sellega tõesti kuulus.

Laulupeol on eesti rahvale eriline tähendus. Juba 1869. aasta esimesel eestlaste laulupeol kõlas J. V. Jannseni ja F. Paciuse „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, mis oli tulevane Eesti riigi hümn. See laul on eesti rahvale väga armas.

Mäletan isegi, kui isaga koos ragisevast Ameerika Häälest üritasime kuulata seda Eesti hümni väliseestlase esituses Eesti Vabariigi aastapäeval nõukogude ajal. Oli eriline tunne seda laulu ja eriti kolmandat salmi kuulata! See tegi rõõmu ja andis jõudu!

1988. aasta laulva revolutsiooni ajal kõlasid Alo Mattiiseni isamaalised laulud ning Tõnis Mäe „Koit” ja „Palve”. 2006. aasta ingliskeelne film „Singing revolution” tegi selle eestlaste liigutava kogemuse eriti Ameerika Ühendriikides inimestele hästi arusaadavaks.

Filmi üks kaunimad hetki oli Juhan Liivi ja Peep Sarapiku laul „Ta lendab mesipuu poole”, kus on sõnad: „Hing, oh hing, sa raskel a’al – kuis õhkad isamaa poole; kas kodu sa, kas võõral maal – kuis ihkad isamaa poole!”

Pühale Augustinusele on omistatud lause Qui bene cantat bis orat – „Kes hästi laulab, see palvetab kaks korda”. See mõte on suhteliselt vaba kokkuvõte ühest püha Augustinuse mõttekäigust raamatus Enarratio in Psalmum 72.

Eestlaste laulupeod on suure vaimse mõjuga. Tänavuselgi laulupeol kõlavad kaunid eestikeelsed vaimulikud laulud nagu C. Kreegi „Oh kui õndsad on need pühad taevas”, P. Uusbergi „Et kiitke Jumalat, kes on nii helde”, M. Amori „Esä taivan”, U. Sisaski „Heliseb väljadel”, M. Kõlari „Oh Aadam, sino essitüs”.

Vanas Testamendis ütleb Jumal kuningas Saalomonile: „… ja kui siis minu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning  pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa.” (2Aj 7:14) Samas peatükis on väljend „kinnitan su kuningriigi aujärje”, kui kuningas Saalomon austab Jumalat ja teeb, mis on õige.

Tänapäeva kontekstis võiksime palvetada, et Eesti riik püsiks in saecula saeculorum (igavesest ajast igavesti). Loodame, et Kõigevägevam võtab meid kuulda, säästab meie maad ja rahvast ning kingib meile rahuaega ja kinnitab meie iseseisvust. Lauldes J. Aaviku „Hoia, Jumal, Eestit” on aga meie palve juba kaks korda tugevam.

3.–6. juulini on Tallinnas laulupidu „Iseoma“. Olgem rõõmsad ja õnnelikud, et me vabas Eestis saame kuulda ja laulda kauneid emakeelseid laule! Laulupidu on meie enda oma, Eesti asi.

Heiki Haljasorg

ajaloolane