Lihtne tekkima, ent raske muuta

Mõni aeg tagasi toimunud kristliku lastetöö seminaril tõusis ühe küsimusena teiste seas üles, kuidas kristliku lapsevanemana toimida olukorras, kus lastel on oht oma usulisest kuuluvusest tulenevalt sattuda klassikaaslaste silmis kui just mitte pilkealuseks, siis laste mõtlematute kirjade kommentaaride märklauaks. Usuvabadus ühena kodanike põhivabadustest on meile, täiskasvanutele, demokraatlikus ühiskonnas iseenesestmõistetav. Kuidas aga seletada seda lapsele nii, et see oleks talle arusaadav ja et ta oskaks ennast vajadusel enamasti mõtlematute, ent siiski salvavate kommentaaride eest kaitsta, on ilmselt teema, millega paljud kristlastest vanemad on kokku puutunud.
See on vaid üks näide meie ühiskonna jätkuvast usualasest võhiklikkusest ja religioonide suhtes valitsevatest eelarvamustest. Eelarvamused tuginevad aga sageli vähestel teadmistel ja isiklike kogemuste puudumisel. Olukorras, kus vaid 11% eestlastest ja 38% mitte-eestlastest peab end usklikuks (arvamusuuring «Usust, elust ja usuelust», OÜ Saar Poll, 2015), on see mõneti ka mõistetav. Teisalt kinnitab eelmainitu, kui palju on meil ka luterliku kiriku liikmetena Maarjamaal veel ära teha selleks, et religiooniga seonduvat paremini mõistetaks. Ka meie ühiskonnas on mitmeid religiooniga seotud küsimusi, mis tuleks läbi arutada ja vajadusel selgeks vaielda. Siinkirjutaja jaoks on see ka laiemalt küsimus kristlaste mõjust ja kuvandist meie ühiskonnas.
Suhtekorraldusekspert Aune Past on öelnud, et kuvand on suhteliselt püsiv vaatenurk, mis määrab ära, kuidas inimesest, brändist või organisatsioonist mõeldakse. Kuvand signaliseerib meile kiiresti, kes on kes ja mis on mis. Kuvandi kui sotsiaalse konstruktsiooni muutmine on väga aeganõudev ja keerukas tegevus. Viimast kinnitab muu hulgas tõik, et veel praegugi põhjendatakse rahva ajaloolist võõristust luterliku kiriku suhtes XX sajandi esimesel poolel valitsenud arusaamaga luterlikust kirikust kui härraskirikust. Näib, et see arusaam on visa kaduma vaatamata sellele, et meil on olnud vaba rahvakirik varsti juba 100 aastat.
Jah, minevikku ei saa me muuta. Olevikku ja tuleviku kulgu aga mõjutada küll. Seetõttu on äärmiselt oluline, et me nii kirikuna, koguduseliikmena kui ka üksikkristlasena pidevalt ja kriitiliselt analüüsiksime, millise sõnumi endast avalikkusele anname. Organisatsiooni kuvandit mõjutavad otsustaval määral selle juhid. Selles mõttes oli väga rõõmustav peapiiskopi jutlus vabariigi aastapäeval, mis ühiskonda kõnetas, oli tuumakas ja mõtlemapanev ning leidis vabariigi presidendi, peaministri ja kaitseväe juhataja kõnede kõrval avalikkuses tsiteerimist.
Ajal, mil info leviku kiirus püüab kinni valguskiiruse, on väga oluline küsimus, kuidas ennast ja oma kristlikku identiteeti esile toome ning millise kuvandi seeläbi iseendast ja oma kirikust loome. Oleme kristlastena ja kodanikena kõik rohkem või vähem avaliku elu tegelased, seetõttu on alati ka näiteks sotsiaalmeediasse järjekordset (kiir)postitust tehes oluline läbi mõelda, mida ühe või teise sõnumiga öelda tahan ja millise kuvandi loob see potentsiaalsetele lugejatele. Seejuures ei puuduta info edastamine sageli mitte üksnes postitajat või selles kajastatavat isikut, vaid hoopis laiemat seltskonda: peret, sugulasi, kogudust, kogukonda, kirikut, ametit, mida kantakse, jne. On hea, kui järjekordset kirja koostades, infot edastades või postitust tehes sellele mõtleksime. Sama puudutab ka vaimulike jutlusi, kõnesid ja kõiki teisi avalikke esinemisi. Meediumide rohkus eeldab varasemast suuremat taiplikkust nendega lävimisel, aga ka võimet neid hallata.
Suhtlemisteoreetikud ütlevad, et kanalite kasutamisoskusest on tänapäeval olulisem küsimus, kas meie lugu leiab kuulajaid, kas see on atraktiivne, kas see aitab kaasa meie eesmärkide saavutamisele ning millise kuvandi loob see meist kui suhtlus- ja koostööpartneritest. Kuvand määrab ära viisi, kuidas meist kui organisatsioonist mõeldakse või kuidas sellesse suhtutakse.
Eespool mainitud küsitlusel oli 72% vastanutest nõus või pigem nõus sellega, et kirik ei peaks kaasa minema kõikide ühiskondlike muutustega, vaid jääma kindlaks oma õpetusele ja moraalinormidele. Kristlastele on see üsna selge ootus, mis meie vastutustundliku tegutsemise korral võiks inspireerida ka neid, keda iseloomustavad religioossed eelarvamused. Samal ajal aga peame igaüks toimima parimal viisil ka selle nimel, et meie kuvand oleks usaldusväärne ja laitmatu.

 

 

 

 

 
Kristel Engman,
Eesti Kiriku kolumnist