Lõplikul teel tallan isamaa radu

Kui ma poisike olin (olen sündinud 1973), kadestasin neid, kelle vanavanemad või vanemad sõja ajal läände põgenesid. Punaste eest. Hinges oli tunne, et Rootsis ja Kanadas on parem. Kui töömeheteed alustasin (1994), imetlesin neid, kes suundusid Londonisse või Ameerikasse läbi lööma. Kui 2013. aastal 40 sain, tahtsin ainult koju. Olla siin. Juured all.
Arusaam isamaa väärtuslikkusest tuleb vanusega. Võib-olla ka tundega, et ükski elatud päev ei kordu iialgi, teha tuleb ainult seda, mida pead tõeliselt oluliseks – kõike ei jõua. Aega on piiratult. Inimese maine tee on lõplik. Noore inimese sinisilmsus elu pikkusest hajub vananedes kiiresti, kuid ometi jõuab eluajaga, mis meile on antud, pigem palju. Küsimus on, kus ja mida.
Püstitasin Facebookis hiljuti küsimuse: «Sõbrad, mida teeksite, kui teil oleks elada jäänud veel 100 aastat? Mis oleks need kõige tähtsamad asjad, mida te tahaksite kindlasti selle alles jäänud 100 aasta jooksul ära teha? Mida tahaksite kindlasti jõuda? Nui neljaks!» Tundsin huvi, et kui inimesel oleks sünnihetkel võimalik elusihte seada, kas ta elaks teisiti kui neid sihte seades siis, kui elu on poole peal või hakkab koguni läbi saama.
Väga innukaid vastajaid palju ei olnud. Me näeme oma elu kulgu ette lühiajaliselt, ei planeeri, ei mõtle, et tahame kuhugi (nt teise ilma) jõuda ning kui sinna jõuame, oleme ehmunud, et kuidas siis nii ootamatult! Ma ei olnud veel valmis! Me ei näe oma maise elu lõppsihti, kuigi peaksime.
Elada tuleb kirega, kuid isegi sellisel juhul ei jõua me teha kõike, mida tahame või võiksime teha. Piiratud ei ole mitte ainult aeg, vaid ka võime omandada, kogeda, tajuda. Piiratud on anne. Ja kohad, kus saame olla. Elu on valikute rada, mis kokku moodustavad elutee. Pika või lühikese, sisuka või sisutühja.
Elutee lõppsihi avastamine ei ole kontimurdev, keerulisem on, et me peame selleks ka ise midagi tegema. Kui hiidlase käest küsida: kuhu see tee viib?, vastab ta: tee ei vii kuhugi, ise tuleb minna! Paljud inimesed otsivad Elu Teed, mis neid kuhugi viiks, aga nad ei taipa, et tee ei vii neid kuhugi, vaid nad peavad ise teele asuma. Õiges suunas.
Paulus kirjeldab oma teises kirjas Timoteosele 4. peatüki 6.–8. salmis oma elu viimaseid päevi: «Sest mind valatakse juba joogiohvrina ja mu lahkumisaeg on käes. Olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu. Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval mulle annab, aga mitte üksnes mulle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist.» Paulus on enesekindel, ta usub, et pärg on valmis pandud. Ta ei kahtle, kas tegi kõike õigesti, õigel ajal ja õiges kohas. Ta teab, et tegi.
Isa maa ja Isa riik. Vaimulikus mõttes tähendab isamaa mulle kohta, kus oma elujooksu joosta, kus oma head võitlemist võidelda, kus oma usk säilitada. Kuskil ei saa olla parem. Lihtsam. Õigem. Isegi kui on valus. Kui on raske. Kui lootus väsib.
Isamaa poliitiline sünnipäev (24. veebruar) ei ole isamaa sünnipäev. Ta on sündinud palju-palju varem. Koos meie rahva ja keelega. Eesti keel on välja kujunenud mitu tuhat aastat tagasi. Isamaa poliitiline sünnipäev on kokkuleppeline, sümboolne, nagu Jee­suse sünnipäeva kuupäevgi.
Kõige tähtsam ei ole mitte riigikord, mis näiteks minu vanavanaema õel Anna Rosalie Sallil (1899–1996) muutus eluteel usinalt – ta sai täiskasvanuks, kui Nikolai II oli veel võimul, ning suri, kui Lennart Meril oli alanud teine ametiaeg –, vaid just nimelt isa maa (lahku kirjutatult). Maa, kus ta elas. Kes seda valitseb, on teisejärguline küsimus – asjade pärast, mida me ise muuta ei saa või ei suuda, ei tasu ülemäära muretseda.
Isa maast on tähtsam Isa riik – jumalariik, mis elab minus. Suurem kui ükski inimlik võim või vägi. Kui Jumal on mind siia istutanud, tahan ma kasvada just siin. Tema riik on vanem kui eesti keel. Mina lähen Pauluse juurde, kui ta mu vastu võtab, isamaale jääb isa maa ja Isa riik. Vaba riik. Mis on olnud vaimselt vaba ka siis, kui teda füüsiliselt on ikestatud.
Kristlase privileeg on jumalariigi kestlikkus temas. Jumal saab anda hingelise ja füüsilise vabaduse ka ikkes olles, ja ongi andnud. Tema saab meie riigi üle valvata. Meie hümngi on palve. «Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa! Ta olgu sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista, mis iial ette võtad sa, mu kallis isamaa!» luuletas Johann Voldemar Jannsen. Jumal oli temaga. On meiega ka. Ta kaitseb. Meid. Ja meie riiki. Nüüd ja igavesti.

 

 

 

 

Janek Mäggi,
Eesti Kiriku kolumnist