Luule

x x x

Pese hoolega käsi

iga pisima piserduskabeli juures

palverändudel läbi haige maa.

Ja yksiti

pese puhtaks oma hing.

Syydistustest ja lapsepisaraist.

Valutolmust ja kahetsusest.

Kallid kimalased kõiguvad mesikaõitel.

Läbi vihma viimase jõuga nad lendasid siia

uinuma õietolmu koduses lõhnas.

Et enne kuluvaringut

lilled veel kõiguks. Et ärkaks Su syda.

Siin, praegu, selle inimesena

oled teinud, mis mõistsid.

Ei rohkem ega vähem

kui eksija metsas.

Sa pole tark ega kuningas, ei.

Aga puu ei kuku Su peale.

Kivi pakub istet

vaiksete soonte vahel.

Karukold kummardub tilkudes.

Toomingas on Sinu poolt.

Ei saa kahetseda seda, kui oled

armastanud ja pyhendunud.

Ega seda, et oled uskunud.

Algtõuge peab olema yks.

Muidu poleks radu läbi kulu

ja okaste otsas.

Muidu poleks see maailm tekkida 

suutnud.

Lauri Sommer 

---

Mõistujutt puudest

Ma kiidan Sind, sest Sa

oled pannud mu ojade lätte manu

kuivas kõrves, yles keevate allikate manu

janutaval maal, vete manu, mis

niisutavad Su vohavat aeda –

männisalu segi kuuse ja pukspuuga,

milled Sa istutasid iseenda auks.

Need on Elu Puud, pandud

salajase allika juurde, varjatud

Hästikastetud Puude hulka.

Yhel päeval sirutub Elu Puudest

võrse, millest saab

Igavene Taim, sest nad juurduvad

enne kasvamist ja sirutavad oma

juured laiali oja poole. Ja

Taim avab oma idu elavatele

vetele; sellest saab igavese õnnistuse

allikas. Kõik metsloomad

söövad siis rohtu ta langenud lehtede

vahel; kõik teelised mööduvad siis ta

tyvest; kõik tiivulised pesitsevad siis

ta võras.

Kuid nyyd kõrguvad selle kohal

kõik Hästikastetud Puud, sest nad kasvavad niipea

kui nad maha pannakse; kuid nende juured

ei kyyni ojani. Ja need

puud, millest yhel päeval võrsub

Tõetaime pyha idu – need 

puud on peidetud; nende saladus

on varjatud, sellest ei peeta lugu, seda ei tunta.

Sest Sina oled oma vilja igast kyljest 

inglite saladusega, vägevate olenditega ja pyhade

vaimudega, ning keerleva ja nilpava tulega ymbritsenud.

Ykski võõras ei saa läheneda elu

allikale; ta ei saa juua pyhadest vetest

koos igaveste puudega; ta

ei saa kanda vilja koos 

taevase Taimega – sest ta nägi, kuid

ei mõistnud, ta arutles, kuid

ei uskunud elu allikat, ta

julges puudutada igavest

lille.

Qumrani anonyymne autor, Igavese saladuse ainetel tõlkinud Lauri Sommer

---

Varsti pärast Teist ilmasõda leidsid beduiini karjused Surnumere kaldal asunud Qumrani koobastest iidsed juudi kirjarullid ja neid tuli pärast veel hulgana välja. Surnumere kirjarullid on huvitav aken kristluse kujunemislukku. Uurijate yldise kokkuleppe kohaselt pärinevad algallikad ajavahemikust 3. sajandist eKr kuni esimese sajandini. Tõlgitud raamatust „The Dead Sea Scriptures“, tlk Theodor Herzl Gaster (1957), selle osast „Hymnide raamat“ Hymn nr 14 (VII koobas, 4-36). Kristiina Vaiksalu mainib, et „Enamik Qumrani kirjanduse poeetilistest tekstidest on tihedalt seotud piibelliku luulega, ent paljud sisaldavad ka teemasid ja väljendeid hilisemast ajast, eriti silmapaistvalt sektantlikud kiidulaulud, näiteks hodajót. Mõned tekstid olid mõeldud kasutamiseks iseseisvalt, teised liturgiatel“. (Aardeleid Surnumere ääres. Põgus sissejuhatus Qumrani käsikirjadesse. Kirik & Teoloogia 12. mai 2017)