Maara Vint: olen paljusid pilte unes näinud

31. oktoobril avati Tallinna Jaani kiriku galeriis kunstnik Maara Vindi 70. sünnipäevale pühendatud näitus „Taeva väraval“ ja see jääb näha kuni 7. detsembrini. Näituse eel rääkis kunstnik oma kujunemisteest, unenägudest ja sellest, kust leida tõelist armastust.

Palun rääkige praegusest näitusest.

Maara Vint: Näituse nimi on „Taeva väraval”. Ma mõtlen seda, et see nagu võtab kokku minu elu. Sa justkui jõuad taevaväravale oma loomingus. Ma saan kohe 70-aastaseks, ja Piiblis on öeldud, et inimese eluiga on 70 aastat ja enam. See oleks nagu kokkuvõte minu elust.

Galerist Erkki Juhandiga on meil see juba seitsmes näitus ja Jaani kirikus on see mul kolmas näitus. Viimane oli Püha Franciscuse näitus, „Püha Franciscuse lillekesi“. See oli ajastatud paavsti Tallinna-visiidiks 2018. aastal.

Kas paavst jõudis toona näitusele ka?

Ta küll näitusele ei jõudnud, kuid talle öeldi, et on selline näitus.

Olete pärit kunstnike dünastiast. Kes teile esimest korda pintsli või pliiatsi kätte andis, kes õpetas kompositsiooni?

See oli Tõnis Vint, vanem vend. Tema juhendamisel on saanud ka noorem vend Toomas Vint kunstnikuks. Ja vennanaised on samuti Tõnise juhendamisel alustanud oma loometegevust. Terve meie perekond on tänu temale kunstnikud.

Tõnis andis mulle kätte tušisule ja tušipurgi, pani paberi ette, läks ise teise tuppa, ja ütles: „Joonista!“ Siis tegin oma esimese tušijoonistuse. Tõnis andis nõu kunsti ja kunstiraamatute uurimisel ja kompositsiooni ülesehitamisel. Toomas Vint juhendas õlimaali tegemist ja õpetas, kuidas pilvi maalida. Toomas on lugenud ka mu kirjatükke ja andnud nõu, ta on ju ise ka kirjanik – nagu ka mina.

Joonistama hakkasin juba nelja-aastaselt. Oma esimese suure tušipildi tegin 13-aastaselt juba samasuguses stiilis, nagu ma praegu teen. Pildil oli neitsi Maarja ja see oli poognasuurune pilt.

Teie loomingus on kesksel kohal lilled. Millest see on alguse saanud?

Meil oli imeilus lilleaed Nõmmel. Emale meeldis aeda kujundada ja lillede eest hoolitseda. Aed oli läbi kahe tänava, tohutult ilus, hiigelsuur, suurte lilleväljade ja kiviktaimlatega. Ema väga ilusti ja suure armastusega hoolitses nende eest. Ta õpetas ka meid lilli armastama, lilledega rääkima ja lilli suudlema.

Pärast oli siin Vääna-Jõesuus, kus me praegu elame, emal väga ilus lilleaed. Ümbruskonna inimesed tõid oma külalisi alati ema lilleaeda vaatama. Emal oli 260 roosi. Kuid nüüd on see aed täiesti metsistunud, sest ma ei suuda aiatööd teha. Ainult kevaditi on väga ilus, kui aed on kaetud lumikellukeste ja märtsikellukestega. Nõmme aed jäi Toomasele, mu vennale. Nüüd on seda aeda kujundanud Aili Vint.

Kas lilled ajavad teiega juttu ka?

Ikka räägivad, jaa. Nad räägivad oma lõhna kaudu. Nende kõne on nende lõhn. Minu abikaasa ja minu lemmikud on hüatsindid. Ma kutsun oma abikaasat Siniseks Hüatsindiks ja ennast Valgeks Hüatsindiks. Raamat „Valge Hüatsint ja Sinine Hüatsint“ ilmus just sel ajal, kui tutvusin oma praeguse abikaasaga.

Kas teie abikaasa Villu Kask tegeleb samuti kunstiga?

Villu samuti maalib ja joonistab ning meil on väga õnnelik ja harmooniline abielu. Tutvusime Pereraadio kaudu. Olen väga õnnelik Villu armastuse ja meie abielu üle. Villu hakkas minu kõrval ka joonistama ja on teinud suure õlimaali „Rakvere varemed“. Ta on loonud ka hästi palju pastellpilte meie koertest, need on väga ilusad ja õnnestunud pildid. Väga tore on koos tegutseda, teeme lasteraamatuid ka koos. Mina joonistan pildid ja siis tema kirjutab jutu piltide alusel.

Teie loomingus on eriline koht koduloomadel. Milline on teie suhe loomadega?

Kui ema veel elas, oli meil kollikoer Glory Golden. Kui Villuga abiellusin, siis see koer veel elas ja Villu sai temaga ka mitu aastat jalutada. See koer suri väga religioosselt. Ta oli juba 16-aastane ja ühel päeval ei võtnud enam jalgu alla. Abikaasa oli tööl ja mina palvetasin koera eest. Meie Isa palve ajal ta korra hingas, ja oligi läinud.

See koer oli palvetamise ajal alati minuga koos. Kui ma voodi ees põlvitasin, siis ta pani käpad voodi peale ja oli minuga koos. Ükskord lugesin Piiblit ja koer hakkas haukuma. Siis ma hakkasin kõvasti lugema, ta istus maha ja oli ilusti vaikselt.

Teine kollikoer oli Glance Moongrowe, musta värvi isane kolli. Tema sai toodud Kuusalust ja tema nimi Moongrowe ongi ju „kuusalu“ inglise keeles. Tema oli ka väga tore ja armas koer. Temast ma olen kirjutanud raamatu „Haldjaskoer Särav Kuuvalgus“.

Ja siis oli meil ka kass Kalli, kes läks taevariiki kolm-neli aastat tagasi. Käisime rehve vahetamas Keilas, ta jäi maja ette lamama ja meil oli minnes õue peal üks võõras väga kena kass, keda me ei olnud kunagi näinud. Tulime tagasi, ja ei olnud ei seda kassi ega meie Kallit. Me mõtlesime, et see oli ingelkass, kes viis Kalli taevariiki. Tuli Kallile järele. Ta läks ilmselt metsa ja suri ise metsas ära.

Me söödame ka linde talviti. Meil käivad puukoristaja, mitmesugused tihased – rasvatihased, sinitihased, põhja-salutihased –, vindid, rohevindid, pasknäärid, musträstad. Niisugused on meie koduloomad.

Teie loomingus muunduvad inimesed sageli lilledeks, kalliskivideks, lindudeks.

Minu jaoks on lilled, kalliskivid ja linnud kõik hingestatud olendid, võrdväärselt hingestatud inimestega. Suvel lendas meie aknast sisse üks liblikas, kes oli kaua toas peidus. Nüüd viimastel päevadel lendas ta mul kirjutuslaua kohal ringi. Ja eile mul õnnestus ta klaasiga kinni püüda ja õue lasta.

Üldse kui ma laua taga joonistan, siis igasugused putukad ja mardikad tulevad mulle töö peale ja on mulle seltsilisteks. Ükskord suvel, kui voodis palveid lugesin, oli mul rinna peal rohutirts, ma ehmatasin ja viskasin ta põrandale, mida kohe kahetsesin. Mõtlesin, et mis temast sai, et ega ta selja peale ei kukkunud. Mitu nädalat hiljem tuli seesama rohutirts minu juurde, kui öösel laua taga joonistasin. Mul jällegi õnnestus ta kinni püüda ja õue viia.

Niisugused külalised on mul joonistamisel. Need mutukad alati leiavad üles minu töölaua ja minu, et paluda abi õue pääsemisel.

Kui palju on teie loomingus teie kodukohta Vääna-Jõesuud?

Vääna-Jõesuu Türisalu pank, mida kutsuti Sepa kaldaks, on paljudel mu piltidel, kaugusest paistab. Olen seda pankrannikut mitmel korral joonistanud. Meri on ka paljudel piltidel, see on ainult 10 minuti kaugusel meie kodust. Varasemalt viisid hommikused jalutuskäigud mind koos koerte ja abikaasaga ikka mere äärde.

Palun nimetage mõni meeldejääv raamat või muinsjutt lapsepõlvest?

Kõige meeldejäävam oli siis, kui avastasin raamaturiiulist Oscar Wilde’i muinasjutud ja neid lugesin ja nutsin. Need läksid mulle nii südamesse ja siiamaani, kui ma neid loen, ma nutan, need mulle nii meeldivad. Oscar Wilde on mul üldse suur eeskuju kirjanduses ja ma imetlen teda.

Teie tekstid ja pildid on unenäolised. Kas saate inspiratsiooni unenägudest?

Jaa. Olen paljusid pilte unes näinud. Mu viimane raamat „Neitsi Saint Michelain“ ilmus nüüd sügisel. Ma nägin seda täielikult unes juba 20 aastat tagasi – seda kaanepilti, tegelast ja sisu –, kuid alles nüüd suutsin selle raamatuna teoks teha. Olen paljusid pilte unes näinud ja hiljem teinud unenäo järgi pildi. Kõige rohkem mulle meeldivad lilleunenäod, näen igasuguseid fantastilisi lilli – tohutu suuri ja ilusaid lilli, mida üldse ei ole olemas.

Näen sageli unes ka kuningliku perekonna liikmeid. Olen väga palju unes näinud, et olen Inglise kuningannal külas.

Kui Eesti oleks kuningriik, kas võiksite ehk olla samuti sinivereline?

Mul ongi sinivereline esivanem – vanaema vanaisa. Ta tuli Eestisse ega osanud eesti keelt. Ta peatus Lõuna-Eestis ühes trahteris, kus elas lesena meie esiema. Ta jäigi sinna ja abiellus selle lesega. Ta ei rääkinud kunagi, kes ta on või kust ta tuli, aga ta oli väga uhke härrasmees, kes oskas väga paljusid keeli ja kohalikud mõisnikud kasutasid teda reisidel tõlgina. Kohalik mõisnik kinkis talle kohe karjamõisa. Aga isegi oma surivoodil ta ei öelnud, kust ta pärit on või kes ta õieti on. Ta oli Schilling, aadlite suguvõsast.

Olete väga religioosne inimene. Milline roll on palvel teie elus?

Ma iga päev palvetan, hommikul ja õhtul ja veel rohkemgi. „Orhideede palveraamat“, mis mul ilmus, sai nii tehtud, et kõigepealt said joonistatud orhideede hingepildid. Siis tulin palvega Jumala ette, et millise teksti ma sellele raamatule kirjutan. Jumal andis mulle südamesse vastuse, et tee sellest palveraamat.

Ja Jeesus on minuga rääkinud, ja kaks korda on Jumal minuga taevast rääkinud. Ükskord rääkis Jumal minuga siis, kui ma hakkasin kümnist maksma, see oli ammu, kui ma polnud veel Villuga abielus. Jumal rääkis minuga pilvest taevas. See oli väga võimas hääl ja see ütles mulle, et sul ei ole kunagi enam muret söögi, joogi ega üüri pärast, nii et ära muretse.

Iga päev loeme abikaasaga apostelliku õigeusu kiriku palveraamatut, hommiku- ja õhtupalveid, kaanoneid Jeesusele, jumalaemale, kaitseinglile. Patukahetsuse kaanoneid loeme igal pühapäeval. Igal pühapäeval me ka võiame üksteist püha õliga.

Ühe tegelase kohta ütlete raamatus „Hirvleoru kalliskivi”: „Ta ei otsi armastust, kuid otsib iseennast armastuses”. Kust leida tõelist armastust?

Jeesuse Kristuse juurest, Jumala juurest leiab tõelist armastust. Jumal on ju armastus.

Triin Thalheim

Avaldatud Tallinna Jaani koguduse Facebooki lehel.