Maikuu, suur toomekuu

Üks tähtsamaid 1933. a maikuu muusikasündmusi oli muidugi Tallinna konservatooriumi järjekordsete lõpetajate ellusaatmine.

Estonia kontserdisaal oli nii põhjalikult välja müüdud, et tuli tarvitusele võtta ka seisukohad. Ettekandel oli 20 pikka teost pluss kõne, mille pidas prof Jaan Tamme surma järel direktori kt-ks tõusnud prof Theodor Lemba. Pidulik sündmus lõppes alles kell 1 öösel. Aga seda polnud vaja kahetseda, sest kuulda sai palju toredat ja hästi esitatud muusikat.

Kirikumuusikute pere suureneb
Tõhusat täiendust said meie kirikumuusikud, kelle hulgas oli juba tuntud nimesid kui ka tulevikukuulsusi. Näiteks Arnold Biltse (Rajamets) ja Johannes Veeber, kes juba väga usinalt vaimuliku muusika põllul tegevad olid. Või Paul Elken ja Hugo Oberg (Lepnurm), kelle nimi üsna sageli meie hilisemas muusikaelus kõlama hakkas. Oreli erialal lõpetasid veel Marta Johanson-Frey, Leontine Prommik ja Helga Põld.
Prof Artur Kapi kompositsiooniklassi lõpetas Evald Brauer, kes oli ka juba oreli juures oma võimeid nii interpreedina kui ka heliloojana proovinud. Just 1933. aastal said tal valmis g-moll sonaat, teema variatsioonidega ning fantaasia ja fuuga orelile.
Konservatooriumi lõpetamist tähistas ta 13. mail suurejoonelise autorikontserdiga Tallinna Püha Vaimu kirikus. Paul Pressnikoff (Indra) kandis ette kolm suurt teost orelile: tokaata ja fuuga, teema variatsioonidega ja sonaadi. Paremad olid viimased – neis oli maitset, stiilitunnet ja värvimeelt. Lauluga «Sammun üksi mõttes» esines Olga Pressnikoff ja tšellopalaga «Eleegia» Udu Topman.
Kompositsiooni ja keskkooli muusikaõpetaja erialal lõpetas Anton Tamm. Saanud keskhariduse Keila vaimulikus seminaris, tundis ta arusaadavalt vajadust kirjutada just vaimulikku muusikat. Konservatooriumi lõpuaktusel kõlas tema kantaat «Johannes Patmosel», mis paistis silma «maitseka vormi vaba, soliidse käsitlusega».
1930. aastal ilmunud vaimulike lastelaulude kogumikus «Koidulaulud» oli 10 tema viisistatud laulu. Ees ootas kantaadi «Peetrus vabaneb vanglast» ja Eesti baptismi 50. aastapäevale pühendatud kantaadi «Juubelilaul» kirjutamine.
Viimase esiettekanne autori juhatusel 1934. aastal kujunes suursündmuseks.

Esinemisi saatis edu
Meie lauluveteranil Aino Tammel oli kombeks aeg-ajalt laiemale avalikkusele näidata nii oma endisi kui ka praegusi õpilasi. 17. mai kontserdil tütarlaste kommertsgümnaasiumis astus teiste hulgas üles ka vaimuliku muusika esitajana tuntuks saanud Olly Tallmeister, kelle kohta Niina Murrik-Polonsky kirjutas Päevalehes, et ta «on kujukaks näiteks, kui palju võib teha hea tahtmise juures nii lühikese ajaga kui üks aasta». Tema väheldane hele sopran köitis oma värvika ettekandega.
Viljandi Helikunsti Seltsi meeskoor võttis ette oma kevadise kontserdireisi. Esinemispaikade seas olid ka Tarvastu, Kolga-Jaani ja Suure-Jaani kirik. Kuigi ilmad ja aeg olid maaolusid silmas pidades halvad, saavutas koor igal pool suurt edu.
Viljandi meeskoorile osutatud teenete eest otsustati valida seltsi auliikmeks pastor, kirjanik ja riigimees Jaan Lattik. Sama au osalisteks said veel Juhan Simm ning Tartu ülikooli muusikaõpetaja ja organist Enn Võrk.
Meenutamist vääris sel kuul Rudolf Tobias, kelle sünnist möödus 29. mail 60 aastat. Juba 1918. aastal oli Looja 45aastase mehe ära kutsunud. 1897. aastal oli Tobias lõpetanud Peterburi konservatooriumis oreli- ja kompositsiooniklassi, 1898–1904 töötanud Peterburi Eesti Jaani kirikus organisti ja koorijuhina.
Elas seejärel neli aastat Tartus, kus koos Aleksander Lättega korraldas vaimulike suurvormide ettekandeid.
Päranduseks jäid temast kantaat «Johannes Damaskusest», oratoorium «Joonase lähetamine», mille esiettekandeni kodumaal jõuti alles 80 aasta pärast, pooleli jäänud oratoorium «Sealpool Jordanit» ning hulk vaimulikke koorilaule ja oreliteoseid.

Pärisleer ja hädaleer
Eelmiste aastate eeskujul korraldati Tallinna Jaanis leeriõpilaste vanemate õhtu. Osavõtt oli elav. Õpetajad kõnelesid leeriõpetuse ja õnnistamise päeva tähtsusest. Vajalik on kasvatada noori kristlikus vaimus nii, et neist ei tuleks «pühapäevaristiinimesed», kes vaid kord või paar aastas külastavad kirikut.
Noorte meelitamiseks leeriõpetusest osa saama hakkas levima suund leeriaega võimalikult lühendada. Vanemad aga nurisesid, et lühike leeriaeg jätab noorte teadmised lünklikuks.
Soovitati tarvitusele võtta kaks leeri: pärisleer ja hädaleer. Esimene oleks normaalajaga 5–6 nädalat, teine 3 nädalat. Loodeti, et nimetus «hädaleer» peletab noored normaalajaga leeri. Vanemad kurtsid ka, et koolides sageli naeruvääristatakse usuõpetust ja -tõdesid.
10.–14. maini oli Tallinna Jaani kirikus äratusnädal. Kõnelesid misjoni juhataja praost H. Põld ja äratusjutlustaja õpetaja H. Hansson. Selgitati Jumala kutset kui kutset lepitusele, mis meile antud Jeesuse Kristuse läbi. Räägiti ka nendest, kes tulemata jäävad. Jumala poole tuleb pöörduda aga täna, mitte homme.
Kullamaal pühitseti 28. mail ametisse õpetaja Hermann Hunt. Kirik oli lillede ja vanikutega ehitud ning rahvast nii täis, et suurivaevu pääses pidulik protsessioon altari ette. Haigestunud piiskopi asemel pidas pühitsemiskõne assessor Varik.
Noor õpetaja ise esines jutlusega teemal «Jeesuse tähendamissõna pühast õhtusöömaajast», kuna samal ajal Märjamaa õpetaja Lääne kirikuaias jutlustas neile, kes kirikusse ei mahtunud. Kokku oli tulnud 3000 inimest. Muusikat tegid Kullamaa ühendatud laulukoorid ja ümbruskonna pasunakoorid.

Veerand sajandit ametis
24. mail 1908 oli Arnold Theodor Wieckmann Tallinna toomkirikus kirikuõpetajaks õnnistatud. Seega möödus nüüd 25 aastat tema ametisseseadmisest. Sündinud oli juubilar 11. septembril 1877. Teoloogiat õppis Tartu ülikoolis. Alustas Tallinna Püha Vaimu kiriku abiõpetajana. Oli olnud Jaani vanadekodu ja eeluurimisvangla õpetaja, Tallinna Nikolai (Gustav Adolfi) gümnaasiumi usuõpetaja.
Järva-Madise õpetaja ametisse sai ta 1909. aastal, 1920 aga tõsteti Järva abipraosti ausse. Wieckmann oli tuntud kui osav jutlustaja, millele lisandus tähelepanu väärt muusikaanne. Muidugi oli ta pastorile kohaselt lahke iseloomu ja sooja südamega. Kohalikele talupidajatele oli ta eeskujuks ka kui edasipüüdlik põllumees ja tõukarja kasvataja.
Ootamatult suri 13. mail üks meie andekamaid tšelliste, Estonia sümfooniaorkestri solist Karl Bachblum, keda Päevaleht on nimetanud isegi meie asendamatuks solistiks ja orkestrandiks.
Kadunut iseloomustasid ammendamatu huumor ja vaimukus, ta oli elujaatav ja sädelev isiksus, kes on öelnud, et «Issand ei pahanda, kui ma ei oska palvetada ja teda teenida, kuid ma laulan Loojale kiitust oma tšellol».
4. mail suri Oleviste köster Johannes Rauchardt.
Mati Märtin