Mari Vallisoo aeg

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed, Looming / Number:  /

Ei, ja veel kord ei, luuletaja Mari Vallisoo aeg ei lõppenud tol saatuslikul augustipäeval ülekäigurajal Kalda teel Tartus. Aeg tema luules on hoomamatult igavikuline, ta tegelased tihti tundmatud, kuid siiski igaühele ise näoga ja tuttavad. Aega selle kirjapanekuks tundus talle alati vähe, sellest siis napisõnalised hetkevisioonid tsensuurialusesse nõukogude argipäeva. Ja mis kõige tähtsam – teda ennastki ei tuntud ära! Ja kui tunti ta sõnadetagust hingust unenägudesse lõikavat – ei osatud seda sõnastada.

Mari Vallikivi Foto: Alar Madisson

Ka Hando Runnel oli hädas teate sõnastamisega: „Oli aasta 1983. Kirjutasin Kirjanike Liidu juhatuse presiidiumile, oli tollal niisugune, juhatusest veelgi kõrgem üksus, kirjutasin lühikese soovituskirja luuletaja Mari Vallisoo vastuvõtmiseks meie Liitu. Püüdsin kirjeldada ta luule salapära, või vähemalt omapära nõnda nagu tundsin, nõnda nagu ta luule oli mulle mõjunud, joovastanud imelikult. /.../

Edasi lugemiseks:

Tee digitellimus

Osta üks artikkel 1.50 €

Oled juba tellija? Logi sisse