Mati Maanas: olen liiga palju oma õlgadele võtnud

Mati Maanasele (66) anti nelipühal tema kodukirikus, Tallinna piiskoplikus toomkirikus, üle EELK elutööpreemia. Märtsis või aprillis öelnud talle üks kirikuõpetaja, et sulle hakatakse suurt preemiat andma. Mati naernud selle üle. Ei uskunud ja lasi meelest minna.

Mati oli terve maikuu Horvaatias Porečis puhkamas ja tervist parandamas. Nii ei saanud meiegi kohtuda enne, kui ta maikuu lõpus koju tagasi saabus.

Elu enne ja pärast
„Horvaatias oli jahe ja vihmane, aga seda mu keha hästi ei talu,“ ütles ta väga soojal ja päikselisel päeval, kui tema kodus Salmistul juttu ajasime. Puude tagant aimus mere lähedust, hoovis andsid varju võimsad mastimännid ja sissesõitjaid tervitas ennastunustavat õiteilu pakkuv rododendron.
Krundil voolab ojake. Selle järgi on kodu ka Oja nime saanud. „Otsisin 3–4 aastat kohta, kus olla. Minu hea sõber Gustav Kivirand, kel siin suvila, ütles, et paremat kohta sa ei leia. Krunt, mille ostsin, oli soine ja võsastunud.“ Mati kutsus kohale asjatundja, kes soovitas kraavi läbi tõmmata ja kõik saab korda. Saigi. Maja projekteeris diakonist arhitekt Ants Rajando. 2000. a mais kolis pere uude majja sisse.
2001. a jaanuaris vastas Mati Maanas varasematele kutsetele ja läks konsistooriumi tööle. Töötas erinevatel juhtivatel ametikohtadel, kuni 2017. a 25. november tema maailma segi paiskas ja uue elukorraldusega kohanema sundis. „Kui Liivit ei oleks mu kõrval, oleksin ammu mulla all,“ ütleb ta heldinult oma naise kohta, kellega 32 aastat abielus oldud.
Tol päeval, kui teda tabas insult, oli ta Tallinnas treeningusaalis. Tundis, kuidas käest kaob jõud. Helistas tütrele, et täna ta vist ise koju sõita ei saa. Siis läks kõik juba kiiresti. Tütar kutsus kiirabi, mis ta esialgu keskhaiglasse ja kohe edasi Mustamäe haiglasse viis.

Virumaalt Tallinna
Mati kasvas Toila vallas Päite külas. Seal elavad praegu tema 90aastane isa, kes ikka veel ise sõidab autoga, ja 87aastane ema. Lapsena oli ta vanaisa hoida ja käis juba kaheselt koos koolmeistrist tädiga „tööl“. Ema-isa töötasid lähedal Jõhvi linnas. Ta meenutab üht mälupilti ajast, kui ulatus üle aknalaua vaatama: „Kuulge, Anuuse Mare juba läheb kooli, ma pean ka minema.“ Lugemine-arvutamine oli viieselt selge ja kuueselt läks ta kooli. Edasi tuli kool Narvas, mille ta lõpetas 1970, seejärel sai Matist pealinna poiss.
1975 lõpetas ta Tallinna Polütehnilise Instituudi. Veel enne 1980. aasta olümpiamänge oli ta vanalinnas ehitus- ja remonditöödel. Oli Poola restauraatorite juures ehitusjuhiks. Ehitati Rannavärava seina töökojad vanalinna teenindamiseks. Aeg oli küps muutusteks, kui Poola ehitajad kõva valuutat hakkasid nõudma ja lõpuks lahkusid.
1987ndal registreeris ta remondiettevõtte. Hilisema nimega ettevõte Wunibald on alati olnud kirikuga seotud, ütleb Mati Maanas.
Ta meenutab: „(Rein) Ristlaan oli hiljem imestanud, kuidas te saite teha sellise remondiettevõtte. Aga tegime. (Leopold) Piibu luba oli vaja, selle me saime. (Galina) Litvinova oli sotsiaalpanga juht, viisime paberid arve avamiseks sisse. Litvinova ütles, et ma saan teist aru ja teen kõik, aga te peate oma allkirja notariaalselt tõestama. Peab tõestama, et sina oled sina?! Tol ajal oli vaid kaks notaribürood, Estonia puiestee alguses. Esimeses öeldi, et ministrite nõukogu luba ei ole, siis ei saa kinnitada. Teine notar kinnitas, et Maanas on Maanas. Järgmisel päeval oli arve avatud ja ettevõte võis tegutseda.“

Konsistooriumi maja tagasisaamine
Ehitusettevõte oli registreeritud. Tööpaigaks sai nn vana konsistoorium toomkiriku taga. „Mul ei olnud tooli ega lauda. Ruumid olid väikesed. Olin harjunud kõva häälega rääkima ja teinekord tuli jutu sisse ka mõni sobimatu sõna. Ühel hommikul tuli (Kuno) Pajula tööle ja kuulis. Ütles vaid: ära seda kurja sõna siin ütle. Nii jäigi.“
Mati meenutab, kuidas konsistooriumi maja (Kiriku plats 3) tagasi saadi. „Enne kui ma haigeks jäin, vaatasin oma pabereid. Seal oli ka konsistooriumi maja üleandmise allkirjadega dokument. Nüüd ei mäleta, kuhu ma selle panin. Aga küll see välja tuleb!
Kunagi oli konsistooriumi maja elanikke täis. Mina tundsin hästi Johannes Leppa linnavalitsusest. Ta oli aus mees. Võttis kätte ja viis elanikud sealt välja. Tema hoolitses selle eest, et plats tehakse puhtaks. Hakkasime siis vaikselt seal kohe sees seinu lammutama ja keldrit puhastama. Samas rääkisime linnaga, kuidas nii teha, et kirik saaks olla kasutaja. Me ei rääkinud siis omanikust, vaid kasutamisest. Aga maja anti bilansist bilanssi! 64 000 rubla oli hoone maksumus, aga see tuli tasuta.“ Konsistooriumi uus maja sai restaureeritud 1994. a märtsiks.

Kõik ei lähe nii, nagu plaanid
Mati Maanasel on koostöökogemus nelja peapiiskopiga: Kuno Pajula, Jaan Kiivit, Andres Põder, Urmas Viilma. Ta oli end restaureerija ja ehitajana näidanud tegudeinimesena. Peapiiskop Jaan Kiiviti kutsel alustas ta 2001. aastal tööd konsistooriumi haldusdirektorina, hilisemalt kantslerina. Peapiiskop Andres Põderi ajal oli ta kirikuvalitsuses majandusassessor. Mati Maanase sõnul peapiiskop Urmas Viilma teda enda meeskonda kirikuvalitsusse ei kutsunud ja ta jäi Kiriku Varahalduse juhatajaks. Nõu ja jõuga aitab ta nüüd kaasa Tallinna toomkoguduses.
„Lükkasin pensionile minekut edasi, et mõni asi on veel tegemata. Mul oli mõtteid, kuidas edasi minna. Olin liiga palju oma õlgadele võtnud ja teatud hetkel sa ei suuda enam. Sest kõik, mis ette võtad, ei lähe nii, nagu kavandad. Ma oleks hea meelega tööd edasi teinud. Jaksu oli.
Olen kogu aeg kirikut teeninud, kui kunagi seda lubasin; ausalt, ilma end säästmata. Nii on see välja kukkunud. Elutööpreemia on suur asi. Mõtlen siin omaette, kas olen seda väärt,“ mõtiskleb mees, kes on poolteist aastat teinud pingutusi, et insuldist taastuda, kõnelda ja liikuda, kuigi parem kehapool on jäänud tundetuks. Tema kõne on aeglasem, aga mõte selge ja meenutused elavad. Vaid mõne nime või sõna otsimisel jutt veidi takerdub.
Ühes Eesti Kiriku juhtkirjas (12.11.2014) kirjutas assessor Mati Maanas oma ootustest kirikule. Ta soovis, et kirikus valitseks üksmeel, et kirik oleks jätkusuutlik ning et tal oleks ühiskonnas kindel koht ja roll, et toimiks ulatuslik koostöö kiriku, riigi ja omavalitsuse vahel, et kompenseeritaks Niguliste kiriku ja selle juurde kuuluvad varad … Kõik on viis aastat hiljem peaaegu nii läinudki.
Elutööpreemiaga tunnustamine eeldaks ühe inimese saavutuste üleslugemist. Loovinimeste puhul on see lihtsam: mitu raamatut, mitu näitust, mitu sümfooniat … Kas mehe puhul, kes on võidelnud head usuvõitlust, hoidnud kiriku majanduselu, loonud võimalusi remontida kümneid pühakodasid, ehitanud ja korda teinud maju, mis kiriku tulubaasi suurendavad, nõustanud, vastutanud, tegutsenud, peaks samuti kõik objektid üles lugema? Võime usaldada kirikuvalitsust, kes elutööpreemia andmise otsuse langetas.

Tänulikkus
Vaatamata mitmele isiklikule tragöödiale ja haigusele, mis teotahet täis mehe koduseinte vahele on jätnud, ei ole Mati hääles ega hoiakus kübetki kibestumist, pigem tänulikkus, et ta on tohtinud olla ja tegutseda, et tal on ema ja isa, pere ja sõbrad ja vennad vabamüürluses. „Olen 25 aastat vabamüürlane olnud. See on vendlus, kindlustunne, et sind ei jäeta hätta ja ulatatakse abikäsi, kui sa seda vajad,“ ütleb Mati.
Kauane kolleeg praost Jaan Tammsalu, kes oli aastail 2001–2004 kirikuvalitsuse liige, ütleb Mati Maanase kohta: „Ääretult jõuline inimene, kartmatu, nagu jäämurdja. Kui ta tunneb, et ajab õiget asja, julgeb minna ka vastuollu. Oma valdkonnas asjatundja, kindel selles, mida teeb ja korda saadab.“

* * *
Tuleb uus päev, päike tõuseb. Tavaline päev. Mati ja Liivi istuvad hommikusöögilauda. Laual aurab kaussides puder, mustikatega. „Varun Rannu kandist oma koolivenna Toomas Jaadla käest. 100 kilo mustikaid on tavaliselt sügavkülmas. Eelmisel suvel sain ainult 80 kilo, saak oli väiksem, külm võttis õied ära,“ ütleb Mati.
Andku Jumal veel palju selliseid tavalisi hommikuid!
Sirje Semm

Mati Maanas
Sündinud 2. jaanuaril 1953 Virumaal
Haridus: Tallinna Polütehniline Instituut 1975
Töö kirikus alates 1987; haldusdirektor (al 2001), kantsler, majandusassessor, Kiriku Varahalduse juhataja
Autasud: EELK aukiri 2006, EELK Teeneteristi II järgu orden 2007, EELK elutööpreemia 2019