Me oleme igavesed teelised
/ Autor: Rita Puidet / Rubriik: Arvamus, Toimetaja ringvaade / Number: 16. juuni 2010 Nr 27 /
Meie pere saab taas kokku armsate sugulastega, nagu see mõnel viimasel aastal on olnud. Õnneks leidub ka mõni agar, kes esivanemate jälgi otsib. Päris põnev on vanu kirikuraamatuid lapata. Mida aeg edasi, seda suuremaks paisub meie geni.com keskkonda Internetti paigutatud sugupuu, kuhu on kantud juba üle 1200 nime. Nende inimeste seas on väga-väga erinevate ametite pidajaid, üllatusmomente pakkuvaid nimesid.
Hoopis suurema mõõtme omandab oma suguvõsa tunne aga siis, kui mõelda, et paljud neist on elanud pikka aega ühes kohas ja kujundanud ning kujundavad praegugi mingi paiga elu. Olgu siis Mulgi- või kuskil mujal maal. Nii nagu tõdesin äsja Põhja-Tartumaal Avinurmes, kus pered, kelle esivanemad elavad seal ammust ajast, Rootsi aega välja, annavad uue sisu kohalikule vanale pastoraadile. Sealne paikkond on säilitanud oma looduskeskse ja puutööle keskendunud elulaadi, mida tutvustab ja propageerib möödunud nädalal avatud elulaadikeskus. Veelgi olulisem on aga ehk idee – see kannab väärtust, sellel on võime vormi muutes paljuneda.
Koosolemise, koostegemise, vaimse pärandi säilitamise ja edasikandmise mõtet kandis möödunud nädalal veelgi võimsamalt kirikupäev ja laulupidu, mis ulatus puudutama igapäevaaskeldustest sügavamale ja sidus meie unistused ühte esivanemate lootusega.
«Tuleb tuli ja põletab selgeks me hinge tõelised soovid.
Tuleb vesi ja uhub puhtaks me pimestund meeled.
Tuleb maa, toetab ja toidab me keha, me südame uskumusi.
Tuleb õhk, tõstab meid lendu – ja enam ei pea meid piirid.»
Need on laulupeol kõlanud Doris Kareva sõnad, millele mõelda ka peatselt kättejõudval jaanipäeval ja suvistel suguvõsa kokkutulekutel, kui nii või teisiti kaldub mõte sellele, kes me oleme ja kuhu kulgeb meie tee.
Rita Puidet
