Me saame hakata aednikuks

Elame perega Läänemaal. Mu abikaasa on meie mereäärsel põllulapil usinalt toimetanud nii, et looduselt pole midagi ära võetud, vaid juurde on antud uusi elukeskkondi ning liigirikkus on kõvasti suurenenud.
Oleme aednikud nagu paljud. Mitte roheaktivistid, vaid aednikud. Siin on erinevus. Ka mees, kes maja ehitab, saab elukeskkonda rikastada. Oleme kohati lausa hädas sellega, kuidas linnud-mesilased-herilased meie maja tuulekastidesse tikuvad. Olen tähele pannud, et varahommikust linnulaulu on meie kodu ümber juurde tulnud. Minu tehtud kiviaias pesitseb praegu linavästrik ja pääsukesed ründavad avatud ustest, et pesakohta leida.
Elame siin Maarjamaal lindude rändeteel. Näen kaks korda aastas, et seal, kus me loodusele ruumi jätame, nendel piirialadel inimtegevusega põimunult liigirikkus kasvab. Valdur Mikital on eesti põlistalu just see olemise vorm, mille poole vaadata. Et teame küll, kuidas teha. Võib-olla saab seda põlistalu ka linnas teha? Ei tea, mina pidin Nõmmelt mändide alt Läänemaa randa tulema, et endas rahu leida.
    Arvan, et kirik ei tohiks proovida inimestele igapäevaelu õpetada. Nagu Karl Barth ütleb – seda oskavad nad meietagi. Kirik ei tohiks ka iga moevooluga kohe kaasa joosta. Sest viie aasta pärast on see kleit vana ja ruudulised püksid näevad narrid välja … Kiriku horisont on sajandites, ta räägib tänase päeva keeles, aga sajandite teadmisest.
Kirik võiks kanda õpetust, kuidas näha elukaare terviklikkust. Nagunii ei näe, aga püüelda on ju põnev!
  Toon näiteks tuugenid. Olin hiljuti Hollandis. Seal on maastik tuuleveskeid täis. Ma elan ise ka 1800 meetri kaugusel suurest tuulikust ja kuulen vahel, kui tuul sealtkandist puhub, seda madalsagedat heli. Naaberkülast on saanud tööstusmaastik. Olgu nii! Aga me peame teadma, mida 30 aasta pärast nende vanaks saanud päikesepaneelide ja tuuletornidega teeme. Et me neid taas kuhugi „vaiba alla“ ära ei pühiks. Kellegi teise hoovile. Hollandlased juba mõtlevad mornilt, et neil on need kolme põlvkonna tuulikud ja ei tea, mis vanadega peale hakata …

Heast ja elu armastavast põllumehest saab siis, kui põld elu kannab, aednik …
Arvan, et inimene on Jumala loomispartner ja loodu korraga. Kui teeme enda hoiakus meeleparanduse – tajume end loodu ja looduse osana. Aga looduse seadusi või teisiti öeldes Looja seadusi eirates läheme vastu hukule. Mistahes vormi ja tempo see hääbumine siis võtta võib …
Lapsena armastasin vaadata tiigiserval või meres vee all avanevat rohekat kosmost. See on tohutu põimunud suhetes maailm oma reeglite ja asukatega. Muud distsipliinid on lihtsalt sellist maailmahuvi toetavad erialad. Füüsika, keemia, filosoofia ja astronoomia on maailmahuvi, eluhuvi tugiteadused, kui vaadet avardada … Selle maailma keerukust ja harmooniat ning justkui habrast, samas ometi nii dünaamilist ja jõulist elu vaadates ei saa ju ateistiks jääda. Kuidas küll need miljardid rakud, mis mu kehaks on koondunud, koos püsivad? Loodushuvi on sammumine Jumala poole. Me kogeme sellel teel, et oleme tema osad ja osad tema plaanis. Mulle meeldib viimasel ajal mõtiskleda 1Ms 1:31 üle. See on lootusrikas ja rõõmus, heakskiitev lause: „Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea.“

 

 

 

 

Siim Kallas

üliõpilane