Meediakonverentsil koputati kiriku uksele

Emakeelepäeva laupäeval Eesti Kirjandusmuuseumi saali kogunenud enam kui seitsmekümnel inimesel oli võimalus kuulata väga sisutihedaid ettekandeid.
Päeva teemat – «Eetilised väärtushinnangud muutuvas ühiskonnas» – analüüsiti nii rahva elulugude, eetika, meditsiini, pedagoogika, hingehoiu, avaliku arvamuse kui ka teoloogilisest aspektist. Tartu Laste Tugikeskuse juhataja lastearst Ruth Soonets joonistas välja olukorra, kuhu oleme oma armsal isamaal jõudnud. Meil on põhjust olla väga mures, sest ühiskond ei ole suuteline tagama laste normaalset arengut ega andma peredele vajalikke sotsiaalseid garantiisid.
Seda kinnitavad järgnevad andmed: alates 1991. a on Eestis negatiivne iive; ÜRO 2000. a raporti alusel on 1/5 ühelapselistest peredest,1/4 kahelapselistest peredest ja 1/3 lasterikastest peredest süvavaesed ja rohkem kui 50% lastega peredest ähvardab vaesus; alla 5aastaste laste suremus on Ida-Euroopa kõrgemaid – 13%; 5-19aastaste poolt toime pandud enesetappude arvult (6 enesetappu 100 000 selles vanuses isiku kohta) on Eesti Ida-Euroopas 2. kohal; 71% narkomaanidest on 15-24aastased; viimase viie aasta jooksul on õppimise katkestanud 7000 põhikooli õpilast, 12 600 gümnaasiumi õpilast, 12 984 kutsekooli õpilast, 6892 õpilast jäi klassikursust kordama. Seega on 39 476 noort jäänud piisava hariduseta.
Eestis tarbitakse absoluutset alkoholi 15 liitrit iga inimese kohta aastas; 33,7% kriminaalkurjategijatest on alla 15aastased; Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi 2001. a perevägivalla uuringu andmetel naiste füüsilise ja seksuaalse vägivalla 104 000 juhtumist 63% toimub kodus. Eks ole see oht Eesti riigile ja küsimus meile, mida saame teha inimeste päästmiseks.
Meediakonverentsil küsiti seda otseselt nii ühiskonna kui ka kiriku käest. Piiskop Einar Soone peatus oma ettekandes muu hulgas ka sellel, et teeksime mõisted selgeks. Kes on kirik antud kontekstis, kas on see EELK, mõni teine konfessioon, kristlaskond üldiselt või veel midagi muud. Ta kinnitas küll, et EELK-l kõige suurema konfessioonina on suurem vastutus ja tsiteeris möödunud nädalal avaldatud peapiiskop Jaan Kiiviti sõnavõttu «Kirik ja riik: vastasseisust koostööni»: «Riik on hädas ja ootab, et kirik tuleks appi. Samas on ka kirik hädas ja ootab, et riik tuleks appi.»
Peapiiskopi arvates tunneb riik huvi teisejärguliste asjade vastu kirikus, samas möönab, et riigi poolt vaadatuna teeb lahenduste otsimise raskeks partnerite paljusus. Ei ole lihtne teha ennast arusaadavaks ega jõuda infoväljale. Kirik on ilmselt kasutanud liiga ettevaatlikult oma võimalusi.
Ühe varitseva ohu eest hoiatas ülikooli ajakirjandusõppejõud Maarja Lõhmus küll selgelt – kirik ei tohi tõmbuda nišši. Küllap oleks see turvaline olukord. Liiga palju on harjutud liigitama asju teostatavateks ja ebareaalseteks. Eetikaõppejõud Jaanus Noormägi andis palju mõtlemisainet oma ettekandes «Kumb kumba muudab: normid ühiskonda või ühiskond norme». Tarkus tuleb ilmutusest, kogemusest, mõistusest. Kas ühest nende hulgast? Kas nende mõistlikust koosmõjust? Kas kirikul on midagi öelda ühiskonnale? Kas kirikul on kõrva kuulda ühiskonna häda, inimese häda?
Aeg on kuulata, mida kiriku uksele koputajal on öelda. Aeg on rahva häda kanda Jumala ette. Aeg on otsida lahendusi.
Tiit Salumäe, assessor