Mida teati, arvati ja usuti Piibli-aegses maailmas seksuaalsuse kohta? 5. osa

4. Abielurikkumine ja au/häbi maailm

Abielurikkumine ei olnud antiikmaailmas lihtsalt kahe inimese eraasi. See puudutas perekonda, meest, isa, pärijaid ja laiemat ühiskondlikku korda. Kui abielunaine oli seksuaalsuhtes teise mehega, võis see tekitada kahtlusi laste põlvnemises. Seetõttu käsitlesid paljud seadused abielurikkumist rangelt.

Piiblis on abielurikkumise keeld dekaloogis: „Sa ei tohi abielu rikkuda“ (2Ms 20:14; 5Ms 5:18). Sellele lisandub himustamise keeld (2Ms 20:17; 5Ms 5:21), mis seob seksuaalse soovi juba omandi, perekonna ja teise mehe õigustega. 3Ms 20:10 näeb abielurikkumise eest ette surmanuhtluse. 5Ms 22:22 käsitleb abielunaisega magamist raske õigusrikkumisena. Õpetussõnades hoiatatakse võõra naise eest ning abielurikkumist kirjeldatakse teona, mis toob häbi ja hävingut.

Hammurapi seaduse § 129 näeb ette, et abielunaist ja armukest võidakse koos karistada, kuid mees võib oma naisele andestada. Kesk-Assüüria seadused käsitlevad abielurikkumist, vägistamist ja naise seksuaalset staatust rangelt perekonna ja meeste õiguste raamistikus. Rooma Lex Iulia de adulteriis muutis abielurikkumise avalikuks õigusküsimuseks: see polnud enam ainult perekonna sisemine asi, vaid riigi ja moraalse korra küsimus. Abielurikkumine ohustas pärandit, kodanikuliini ja perekonna au.

Piibli maailmas on abielurikkumise religioosne mõõde tugevam. See ei ole ainult perekondlik rikkumine, vaid ka Jumala käsu rikkumine. Iisraeli prohvetid kasutavad abielurikkumist metafoorina ebajumalateenistuse kohta: Iisrael on Jumalale truudusetu nagu abikaasa. Hoosea abielulugu, Jeremija truudusetuse kujundid ning Hesekieli 16 ja 23 seksuaalselt väga tugevad metafoorid näitavad, kui sügavalt võis seksuaalse truuduse keel muutuda religioosse lepingu keeleks.

Kreeka ja Rooma kirjanduses on abielurikkumine sageli komöödia, satiiri ja moraalijutluse teema. Plautuse komöödiates ja Ovidiuse armastusluules mängitakse petmise, iha ja salasuhetega. Juvenalis maalib abielurikkumisest satiiriliselt hüperboolseid pilte, kasutades naiste seksuaalset kontrollimatust Rooma moraalse allakäigu sümbolina. Selliseid tekste ei saa võtta otsese sotsioloogilise kirjeldusena, kuid nad näitavad, et abielurikkumine oli kujutlusvõimes seotud korratuse, häbi ja ühiskondliku hirmuga.

Uues Testamendis muutub tähtsaks ka sisemise hoiaku küsimus. Mt 5:27–28 seob abielurikkumise juba ihaldava pilguga. Paulusel on seksuaalne korratus osa laiemast vana eluviisi probleemist (Gl 5:19–21; 1Ts 4:3–8). Johannese evangeeliumi abielurikkuja naise loos (Jh 7:53–8:11) on tähelepanuväärne, et Jeesuse ette tuuakse ainult naine, mitte mees. See peegeldab patriarhaalset ebavõrdsust: abielurikkumine oli küll kahe inimese tegu, kuid häbi ja karistus võisid langeda eriti naise peale.

Puhtuse mõttes on abielurikkumine teistsugune kui menstruatsioon või seemnepurse. Viimased on normaalsed rituaalse ebapuhtuse seisundid; abielurikkumine on moraalne ja sotsiaalne piiririkkumine, mida võidakse kirjeldada „rüvetamise“ keeles. Antropoloogiliselt rikub abielurikkumine mitut piiri korraga: keha piiri, abielu piiri, teise mehe majapidamise piiri, pärandi piiri ja Jumala käsu piiri.

Jaan Lahe

(Järgneb.)