Mis imetrikk teeb edukaks?

Eelmisel nädalal meie seast lahkunud näitlejat Lembit Ulfsakit (1947–2017) meenutati mitte ainult ülivõrdes, vaid ehk tavapärasest ka enam, kuna tunda on, et tegemist oli sümpaatse ja tagasihoidliku, konkreetse ja otsekohese inimesega, igati hea ja professionaalse näitlejaga. Järelhüüetes öeldi, et Lembit oli läbi aegade parim nii meie riigi sees kui riigist väljas. Nii on. Lembit Ulfsak on rahva südames.
Sündmust vahendav ajakirjanik aga tahab publikuni tuua ka seda, „mis tegi temast parima“. Nii on ajakirjandusel kombeks. Justkui kõige inimese poolt tehtu ja saavutatu taga peab peidus olema mingisugune lihtne imetrikk. Justkui sedasama trikki järele tehes oleks võimalik paljudel teistel (kui mitte kõigil) sama palju saavutada või samasugune olla. Või „olla rohkem“ tema moodi.
Kui Rein Ojalt, kes jagas Draamateatris päris pikka aega Ulfsakiga sama garderoobi, küsiti, millega Ulfsak rahva südamesse jäi, siis ütles Oja, et sellist ühte asja ei olnudki. Järelhüüetes on räägitud Ulfsaki puhul pigem sellest, milline ta inimesena oli, milline oli tema suhtumine ja olemus. On öeldud ka, et Ulfsak pidi päeva alustama korraliku kohviga, ent oleks liiga lihtne mõelda, et korralik kohvi ongi lahendus. Ei ole.
Suurte inimeste puhul üldse on kiusatus mõelda, et kui olla samamoodi, siis ehk saame saada samasuguseks. Albert Einstein ei kandnud näiteks sokke. Nobeli teaduspreemia saanute hulgas on olnud ebaproportsionaalselt palju hobi korras näitlejaid ja maalijaid (see tähendab, et näiteks loovat hobi harrastanud inimesi on Nobeli preemia saanud loodusteadlaste seas protsentuaalselt kordades rohkem kui vastava teadusvaldkonna teadlaste seas keskmiselt).
Ent kui inimene saavutab erakordseid tulemusi füüsikas ning selle kõrval tegeleb ka harrastusteatriga, siis harrastusteater ei tee kellestki veel tipptasemel füüsikut. Ka sokkidest loobumine ei tee minust Ein­steini. Ehkki väga tahaks, et ainuüksi sokkidest loobumine teeks imet.
Kui edukaid inimesi tõsiselt uurida, siis jõutakse varem või hiljem tõdemuseni, et suureks on võimalik saada pea igal mõeldaval moel. Näiteks juhtimisalane kirjandus tõdeb, et juhid enamasti on maskuliinsed, ratsionaalsed ja ekstraverdid, ent sellegipoolest on suurte juhtide seas olnud ka introverte ja ülitundlikke inimesi (highly sensitive person).
Eesti keeles ilmunud Elaine Aroni raamatus „Ülitundlik inimene. Mis aitab, kui maailm kipub sinust üle sõitma“ on ülitundliku juhi näitena toodud Abraham Lincoln, kes kodusõjas langenud sõdurite Gettysburgi mälestuskõnes ütles, et (demokraatlik) valitsus on „rahva esindajatest koosnev, rahva poolt valitud ja rahva jaoks loodud“ (government of the people, by the people, for the people).
Seda väljendit tsiteeritakse tõenäoliselt rohkem kui ühegi teise Ameerika Ühendriikide presidendi poolt öeldut. Ehkki viimastest enamik on olnud ekstraverdid, on presidendiametis olnud ka introverte ning vähemalt üks neist on jõudnud „rahva südamesse“ rohkem kui teised.
Reeglina on juhid keskmisest pikemat kasvu, ent Napoleon oli erand. Vitaalsus ja hea füüsiline vorm on kindlasti juhiks olemisel eeliseks, ent Winston Churchill sai hakkama ka ilma selleta.
Maskuliinsus ja autoritaarsus on juhiks olemisel pigem eeliseks, sest juht võib muutuda otsustusvõimetuks ning suutmatuks teha organisatsioonile vajalikke otsuseid, kui ta on liiga empaatiline, on juhitud või sõltuv teiste inimeste tunnetest ning üritab emotsionaalseid konflikte vältida. Ent on olnud ka juhte, kes püüavad saavutada konsensust ning on „kõikide sõbrad“.
Ühtainust lihtsat võluvitsa või imetrikki ei ole. Ehkki publik loodab, et on, ja ajakirjandus püüab seda ka üles leida. Suured saavutused ja suured ülesanded tehakse teoks pikaajalise pühendumise, harjumuste ja distsipliini tulemusena.
Ühe hetkega ei juhtu suurt midagi. Ühe päevaga saavutame üldjuhul oluliselt vähem, kui arvame. Ühe aastaga võime aga saavutada arvatust oluliselt rohkem. Ning mis kõige tähtsam: iga teekond ja kulgemine on isikupärane. Mõni joob kohvi, mõni joob teed. Kumbki jook üksi imet ei tee.

 

 

 

 

Alar Kilp,
kolumnist