Mitte ainult hukkamõistmisest

Möödunud nädalal jõudis Eesti laiema avalikkuse ette teave tunnustatud lavastaja Tiit Ojasoo vägivaldsest käitumisest teatri naisnäitleja suhtes. Teatrijuhi tegu mõisteti avalikult ja laialdaselt hukka. 10. juunil «Aktuaalsele kaamerale» antud intervjuus (nii nagu ka teistes intervjuudes) ütles teatrijuht, et tal on äärmiselt kahju aset leidnud vägivaldse intsidendi pärast, ning lisas, et mitte ainult naistevastane vägivald, vaid igasugune vägivaldne tegu on täiesti vastuvõetamatu. Teatrijuhi kahetsus oli avalik, kas ka siiras, jäägu kahetseja enda südametunnistusele.
Vägivalda – ei füüsilist ega vaimset – ei saa õigustada mitte millegagi. Samas tõi see näide välja, milline on avalikkuse suhtumine hälbelisse käitumisse.
Jääb täielikult nõustuda ajakirjanik Mikk Salu arvamusega Eesti Ekspressis (12.06 «Täna lööd naist, homme reedad kodumaa»), kus ta tõdeb, et vägivallaga seotud teemadel tuleb rääkida ja tuleb teadvustada, sest rääkimine, teadvustamine ja hukka mõistmine toob võrdsuse, vägivalla vähenemise ja üldise turvatunde suurenemise. Kui seda ei tee, siis õigustame ja süvendame probleeme. Oma passiivsusega võime sellisel juhul olla ka ebaõiglase olukorra soodustajad.
Kogu probleemistikus ja avalikus hukkamõistmises on pisut varju jäänud vägivallatseja kinnitus, et ta on kannatajaga leppinud, ehkki (juriidiline) leppemenetlus on veel pooleli. Ojasoo rääkis selles kontekstis ka andestuse olulisusest. Lisaks ühiskondlikule hukkamõistule on just andestus ja leppimine olulised.
Siinkohal meenub paralleelina Tartus märtsi alguses aset leidnud intsident, kus seltskond noormehi peksid väikelapse juuresolekul läbi tema isa, kes noormehi nende huligaanitsemise pärast korrale kutsus. Väga kiiresti leidis seegi kahetsusväärne sündmus avalikku hukkamõistmist ning siseminister tunnustas kannatanut kodanikujulguse ja vapruse eest tänukirjaga.
Mõlemad vahejuhtumid kinnitavad, et ühiskonnas on siiski võrdlemisi laialdane ja küps arusaam sellest, mis on aktsepteeritav ja mis mitte ning et ühiskonnas kehtivad eetika- ja moraalinormid, millest üleastumine on karistatav. Kodaniku jaoks on sellel kahtlemata turvatunnet loov iseloom.
Tartus aset leidnud vägivallajuhtumis oli siinkirjutaja hinnangul erakordne kannataja suhtumine, millest võis välja lugeda andestust vägivallatsejate suhtes. Andestusest ja leppimisest rääkis ka teatrijuht. Ristiinimestena teame, et andestuseta ei ole võimalik elu endisel moel jätkata.
See ei tähenda vägivalla mitte mingilgi kujul õigustamist või aktsepteerimist või seda, et ülekohus ei peaks vastavalt seadustele karistatud saama. Kuid selleks, et konfliktide osapooled saaksid oma eluga edasi minna ja ühiskond sellest midagi taas õppida, on vaja andestust. Muutumine algab ülekohtu tunnistamisest, meeleparandusest ja andestusest. Ristikiriku õpetuse kohaselt on igal kahetseval patusel lootust.

 

 

 

 
 

Kristel Engman,
Eesti Kiriku kolumnist