Mitte Kadrioru aednik, vaid Eesti-nimelise talu peremees

Mul on hästi meeles, kuidas veel koolitüdrukuna 1989. aasta 25. juunil võtsin osa president Konstantin Pätsi taastatud ausamba avamisest tema sünnikohas Pärnumaal. Pool sajandit oli möödas esimese samba avamisest, mis 1940. a oli lõhutud. 

Palusin Tahkuranna teeotsas bussijuhilt peatust. Usun, et palve nõudepeatuseks sai enamik tol päeval sel maanteel sõitvaid bussijuhte. Tahkuranda kogunes tuhandeid inimesi. Õhus oli laulupeole kohast vaimustust. Hiljem hinnati, et tegemist oli Eestis kõigi aegade kõige rahvarohkema mälestusmärgi avamisega. Üldrahvaliku annetusena kogutud rahaga taastatud samba pühitsesid EELK peapiiskop Kuno Pajula ja õigeusu preester Ardalion Keskküla. Pühitsedes ausammast väljendati kollektiivset usku oma riiki ja selle iseolemisse. Seda tehes austati meest, kes Eesti Vabariigi rajas, seda enda parema arusaama järgi hoidis ja oma riigi eest rahvusmärtrina ka lõpuks elu jättis. 

Meeles on hästi ka 1990. aasta 21. oktoober, mil president Päts kodumaa mulda sängitati. Riigipea põrmu leidmiseks oli idanaabrite juurde korraldatud mitmeid ekspeditsioone ja alles vahetult enne käegalöömist leiti õige haud.  

Metsakalmistule kogunes tol ilma poolest kõledal sügispäeval ohtralt inimesi, kes kõik soovisid viimast austust avaldada. Just luust ja lihast läbitungiv külmatunne tundus hetkesse kummaliselt sobivat – otsekui meelde tuletades Konstantin Pätsile osaks saanud ihulikke kannatusi tema Kolgata teel. 

Kodumulda matmise kuupäeval on Pätsi igal aastal mälestatud. Tänavu luges tema haual hingepalvet ülempreester Aleksander Sarapik, aga Estonia teatri kõrval ajaloolisel Uuel turul avati 21. oktoobril Eesti Vabariigi väljakuulutaja austamiseks massiivne taies „Riigipea“,  mille autoriks on kujur Vergo Vernik ja arhitekt Toivo Tammik. 

„Ei ole kahtlustki, et Konstantin Pätsi elu oli seotud rahva teenimisega, endast parima andmisega Eesti rahva ja riigi hüvanguks. Andis endast kõik, mida anda sai või anda oli ja mitte enese peale mõeldes,“ kinnitas õnnistamiskõnes peapiiskop Urmas Viilma. Ta nentis, et sageli oodatakse inimeste poolt aga enamat. Antakse hinnanguid, mis võivad muutuda ajas. „Me hindame mineviku otsuseid ja prognoosime tuleviku väljavaateid hetkes, milles viibime,“ märkis kirikupea, lisades: „Meie oma ajalugu on ka kinnitanud, et ühe hetke kaotused ja läbikukkumised saavad aja möödudes märgiks ettenägelikkusest ja tarkusest.“

Mälestusmärgi rajamiseks korraldatud konkursi žürii esimees Rein Veidemann toonitas oma kõnes, et avatava kuju näol on tegemist taieseks vormitud Eesti ajaloo ühe suurima isiksusega. „Ta ei olnud Kadrioru aednik, nagu temast kujundlikult väljendudes on kirjutatud, vaid üdini taluperemees, taluks endaks kogu Eesti koos tema rahva ajaloo, aga ka tulevikuga. Eesti riik oligi Konstantin Pätsi perekond.“

Ausamba õnnistas lisaks luteri kiriku peale ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus.

Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts sündis 23. veebruaril 1874 Tahkuranna vallas ja suri 18. jaanuaril 1956 Kalinini oblastis, praeguses Tveri oblastis, Buraševos. 

Liina Raudvassar