Mootorrattal sõites tunned kulgemisest rõõmu
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 15. august 2018 Nr 33 /
Erakogu
Kirikul ja mootorratturitel on mõndagi ühist, kinnitab Sangaste koguduse pastor Ivo Pill, kes elupõlise motohuvilisena korraldas 3.–5. augustini motoliikumise ÜhineSõit kokkutuleku Valgamaal.
Üritus pühendati Eesti Vabariigi 100. aastapäevale ning selle märgiks peatuti kõigi teele jäävate Vabadussõja ausammaste juures. Päevad lõppesid Sangaste kirikus, kus klubiliikmest pastor loci Ivo Pill sõnateenistuse toimetas ning koduteele asujatele õnnistussõnad kaasa andis.
Kokkusaamise eesmärgiks nimetab õp Pill mitte üksnes soovi koos aega veeta, vaid ka võimalust näidata avalikkusele, et klubiinimesed on „normaalsed inimesed“.
Tema hinnangul võib just motohuviliste ringist leida seda suhtumist, mida me kristlusena teame: „Kompromissitu headus, abivalmidus ja teise inimese austamine – seda kohtab meil rohkelt. Ehk rohkemgi kui mõnes hea karjatamiseta kristlikus seltskonnas.“
Ivo Pill on nõus, et motoklubide kuvandis domineerivad märksõnad maskuliinsus, anarhism ja agressiivsus võivad tekitada ühiskonnas küsimusi, isegi ebamugavustunnet. Nendele, kes klubiliikmete välimusest häiritud, ütleb Pill, et see on vaid väline pool, mille eesmärgiks on märguanne: palun ärge segage meid, siis ei sega meie ka teid.
Pill tunnistab, et mootorrattad on teda kogu elu huvitanud. „Pärast kooli muretsesin võrri. Vahepeal oli mul 1600 cc Kawasaki, aga praegu on 125 cc Yamaha,“ räägib ta, nentides, et tervis ei luba viimasel ajal suuri retki enam teha, aga nooremas eas eelistas ta kahel rattal sõitmist kindlalt neljarattalisele sõiduvahendile. „Mootorrattal sõites saad parema ülevaate ümbritsevast ja tunned kulgemisest tõsist rõõmu,“ tunnistab ta, lisades praktilise momendi: kütusele kulub vähem ning juurdepääs on ka sinna, kuhu autoga ei pääse.
Ivo Pill räägib, et on oma klubis kaplan. „See on nagu sõjaväes. Kaplan teenindab vaimulikult kõiki. Isegi usuvastaseid. Nägusid tegemata,“ selgitab ta, lisades, et tegemist ei ole sooviga kedagi „elu eest kristlusse pöörata, vaid aidata neid, kellel abi vaja“.
Liina Raudvassar
