Muretsen Eesti rahva pärast
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus, Lugejate kirjad / Number: 25. märts 2015 Nr 13 /
Kuulun nende hulka, kes ahastavad Eestimaa ja tema rahva saatuse pärast. Oleks vale ja rumal esikohale seada raha, asjad ja karjäär mistahes hinna eest, jättes kõrvale moraali ja noorusliku elustiili õpetamise kasvavale noorsoole.
Emeriitpeapiiskop Andres Põder on öelnud, et Eesti poliitiline vabanemine tõi kaasa usulise elavnemise, kuid ühiskonnal tekkis soov jõuda kiiresti järele lääne elustandardile ja peagi vahetati vaimsed prioriteedid välja majandusliku tõusu vastu. Kiriku kasv asendus aeglase tagasiminekuga. Toetudes 2005. aasta eurobaromeetri andmetele on Eestit nimetatud ka Euroopa sekulaarsemaks maaks. Kas see on siis Eestimaa uhkus?
Sotsiaalteadlane Ülo Vooglaid on vabaduse ja iseseisvuse, looduse, tervise, väärikuse, südamlikkuse ja inimlikkuse hulgas Loojat esile toonud. Ta ütleb, et Loojat arvestamata pole võimalik vältida kriisi indiviidi ega ka rahva tasandil. Meie kristlastena oleme nendes asjades temaga üksmeeles. Ilma Loojat tundma õppimata pole lootust olukorra muutumisele.
Üheks võimaluseks on usuõpetus koolides. Usuõpetuse kaudu laps omandab eelkõige väärtusi, mida hakkab oma hinges kandma elu lõpuni. Palume ehitada Eestimaale kristlikke koole lisaks olemasolevatele! Paljud lastevanemad soovivad oma lapsi neisse koolidesse panna.
Meie lastel on hinges sügavad haavad ja pole ime, kui nad teevad koolis ja tänaval lubamatuid tegusid. Pruugivad alkoholi ja narkootikume, et oma hingevalu leevendada. Kuhu see kõlbab, et tütarlastele antakse seadusega õigus teha aborti, pealegi vanemate nõusolekuta! Lastele pole selgitatud, et seksuaalelu algab abielust ja abielu on püha, mida keegi ei tohi rikkuda. Kas tõesti on käibest välja jäänud sõnad neitsilikkus ja voorus?
Olen kuulnud riigiraadiost, et meie maal on ligi 40 000 last, kellel pole sünnitunnistusel isa nime. On lapsi, kellel on kodus ema mees ja isa naine ning lapsed peavad leppima sellega, kui keegi neid oma kodus näha ei taha.
Rahva juhtimise tarkuse kandja on olnud kuningas Saalomon. Kui ta tundis, et tarkust jääb väheks, pöördus ta palvega kõigeväelise Jumala poole, et tema annaks talle selleks tarkust. Jumal kiitis teda, et ta ei palunud rikkust ega vara, vaid tarkust oma rahva juhtimiseks.
Palve peale sai Saalomon väga palju tarkust, mõistust ja taipamisvõimet nagu liiva mere ääres. Saalomoni tarkus oli suurem kui kogu Egiptuse tarkus ja rahvad tulid teda kuulama. Soovin, et meiegi juhtidel oleks Jumala kartuse tarkust ja Kõigekõrgema tundmist.
Heikki Ylönen
Riisiperest
